Viimse aja pühadest naised

    Vanem Quentin L. Cook

    õites oks

    Hiljuti liigutas mind lugu nelja vaia noorte vana-aastaõhtu tantsupeost. Pärast pidu leiti üks käekott, mille välised tunnused ei viidanud selle omanikule. Jagan teiega veidi, mida Laguna Nigueli vaia Noorte Naiste juhataja, õde Monica Sedgwick, kirja pani:
    „Me ei tahtnud sinna sisse piiluda. Seal olid kellegi isiklikud asjad! Seega avasime koti ettevaatlikult ja võtsime välja esimese asja, mis oli kõige peal, lootes noort naist selle järgi ära tunda. Tundsimegi, … aga mitte nii – see oli „Sulle, noor!” trükis… Ohhoo! See kõneles meile tema kohta mõndagi. Seejärel sirutasime käe järgmise eseme järele – väike märkmik – siit leiame ometi vastuseid. Siiski mitte selliseid, mida ootasime. Esimesel leheküljel oli … rida lemmikpühakirjakohti, … sellele järgnes veel viis leheküljetäit hoolikalt väljakirjutatud pühakirjasalme ja isiklikke märkmeid.”
    Õed soovisid otsekohe selle ustava noore naisega kokku saada. Nad jätkasid koti omaniku kindlakstegemist. Nad võtsid kotist piparmündipastillid, seebi, kreemi ja juukseharja. Mulle meeldisid nende kommentaarid: „Tema suust lähtub hea, tema käed on puhtad ja pehmed ja ta hoolitseb iseenda eest.”
    Nad ootasid innukalt järgmist aaret. Välja ilmus nutikas väike mahlapakist valmistatud mündikotike, mille tõmblukuga taskus oli veidi raha. „Ta on loominguline ja ette valmistunud,”hüüatasid nad. Nad tundsid end kui väikesed lapsed jõuluajal. Järgmine asi, mille nad välja tõmbasid, üllatas neid veelgi enam – see oli šokolaadikoogi retsept märkmega küpsetada kook sõbra sünnipäevaks. „Ta on KODUHOIDJA!” ütlesid nad peaaegu kiljatades. „Hooliv ja teenimismeelne.” Ja seejärel lõpuks ka midagi isikut tõendavat. Noorte juhid arvasid selle endale suureks õnnistuseks, et võisid „täheldada ühe noore naise vaikset eeskuju evangeeliumi järgi elamisel.”

    (Katkend vanem Cooki kõnest 2011. a kevadiselt üldkonverentsilt.)