Ben Carson ütles, et oli viiendas klassis kõige halvem õpilane. Ühel päeval tegi Ben 30 ülesandega matemaatika kontrolltööd. Tema taga istunud õpilane parandas seda ja andis tagasi. Õpetaja Williamson hakkas nimetama õpilaste nimesid, et need oma tulemuse ütleksid. Lõpuks jõudus ta Benini. Piinlikkusest kandis poiss vastuse pomisedes ette. Õpetaja Williamson arvas, et ta sai „üheksa” ja vastas seepeale, et üheksa kolmekümnest on Beni jaoks suurepärane edusamm. Beni taga istunud õpilane hüüdis seepeale: „Mitte üheksa! … Tal polnud ühtegi … õiget.” Beni sõnul tahtis ta maa alla vajuda.
Samal ajal olid Beni emal Sonyal samuti raskused. Ta oli olnud üks kahekümne neljast lapsest, tal oli vaid kolmeklassiline haridus ja ta ei osanud lugeda. Ta abiellus 13-aastaselt, lahutas ja tal oli kaks poega, keda ta Detroidi getos kasvatas. Sellest hoolimata oli ta äärmiselt iseseisev ning tal oli kindel usk, et Jumal aitab teda ja ta poegi, kui nad oma osa teevad.
Ühel päeval saabus tema ja ta poegade ellu pöördepunkt. Talle jõudis kohale, et edukatel inimestel, kelle kodu ta koristas, olid raamatukogud – nad lugesid. Ta läks pärast tööd koju ja lülitas välja televiisori, mida Ben vennaga vaatas. Ta ütles sisuliselt järgmist: Poisid, te vaatate liiga palju televiisorit. Nüüdsest peale võite te vaadata kolm saadet nädalas. Vabal ajal lähete te raamatukogusse, loete kaks raamatut nädalas ja kannate mulle ette.
Poisid olid šokeeritud. Beni sõnul oli ta lugenud kogu oma elu jooksul raamatut vaid siis, kui seda koolis nõuti. Nad vaidlesid vastu, nurisesid, targutasid, kui sellest polnud mingit kasu. Ben meenutas: „Ema pani reegli kehtima. Mulle see reegel ei meeldinud, aga tal oli kindel otsus meie edusamme näha ja see muutis mu elukäiku.”
Ja kuidas veel muutis! Seitsmendaks klassiks oli ta klassi parim õpilane. Ta jätkas stipendiumiga õpinguid Yaleʼi ülikoolis, seejärel Johns Hopkinsi meditsiinikoolis, kus temast sai 33-aastaselt laste neurokirurgia osakonna juhataja ja maailmakuulus kirurg. Kuidas oli see võimalik? Suurelt osalt tänu emale, kes, ilma et tal elus palju antud oleks, suurendas oma kutset lapsevanemana.
Pühakirjades räägitakse lapsevanemate rolli kohta, et nende kohus on õpetada oma lastele „õpetust meeleparandusest, usust elava Jumala Pojasse Kristusesse ja ristimisest ning ‥ Püha Vaimu annist” (ÕL 68:25).
(Katkend Tad R. Callisteri 2014. a sügisese üldkonverentsi kõnest.)