Uus imede aasta

Vanem Donald L. Hallstrom
Seitsmekümnest

Tõusev päike

  Kas headel inimestel ja nende lähedastel on põhjust küsida, nagu küsis Mormon: „Kas imede päev on lõppenud?” (Mn 7:35)

Ma ei suuda oma piiratud teadmistega selgitada, miks mõnikord jumalik sekkumine toimub, teinekord aga mitte. Kuid ehk jääb meil puudu mõistmisest, mis ime tegelikult on.

Sageli me kirjeldame imet kui tervenemist, ilma et meditsiiniteadus suudaks seda täielikult selgitada, või selgele õhutusele kuuletudes katastroofiohu ärahoidmist. Siiski, defineerides imet kui „kasulikku sündmust, mis on leidnud aset jumalikul väel, mida surelikud ei mõista”, avardab see arusaama veelgi igavikulise loomuga nähtuste kohta. Samuti lubab see definitsioon meil mõtiskleda usu olulise rolli üle imest osasaamisel.

Moroni õpetas: „Ja ka mingil ajal ei ole keegi teinud imesid enne, kui neil oli usk.” (Et 12:18)  Ammon kuulutas: „Jumal [on] valmistanud vahendid, et inimene usu läbi võiks teha vägevaid imesid.” (Mo 8:18)  Issand ilmutas Joseph Smithile: „Sest mina olen Jumal .. ja ma näitan imesid .. kõigile neile, kes usuvad minu nimesse.” (ÕL 35:8)

Kuningas Nebukadnetsar nõudis, et Sadrak, Meesak ja Abednego kummardaksid kullast kuju, mille ta oli jumalaks seadnud, ähvardades neid: „Kui te ei kummarda, siis heidetakse teid silmapilkselt tulisesse ahju.” Seejärel ta pilkas neid: „Kes oleks see jumal, kes teid päästaks minu käest!” (Tn 3:15)

Kolm pühendunud jüngrit vastasid: „Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: Ta päästab meid tulisest ahjust. .. Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid.” (Tn 3:17–18)

Nad olid täiesti kindlad, et Jumal võib nad päästa, „aga kui mitte”, uskusid nad siiski täielikult Tema plaani.

Sarnaselt küsis kord vanem David A. Bednar noorelt mehelt, kes palus preesterluse õnnistust: „Kui see on meie Taevase Isa tahe, et sind saadetakse noorelt vaimumaailma, et jätkata seal oma teenimist, siis kas sul on usku, et alluda Tema tahtele ja mitte terveks saada?” Kas meil on usku oma maistest kannatustest „mitte terveks saada”, et võiksime saada igavesti tervendatud?

Tähtis küsimus, millele mõelda, on: „Kuhu me oma usu suuname?” Kas meie usk keskendub lihtsalt soovile vabaneda valust ja kannatusest või keskendub see kindlalt Isale, Jumalale ja Tema pühale plaanile ning Jeesusele Kristusele ja Tema lepitusele? Usk Isasse ja Poega lubab meil igavikuks valmistudes nende tahet mõista ja see omaks võtta.

Ma tunnistan täna imedest. Olla Jumala laps on ime. Saada endale keha, mis on Tema näo järgi ja Tema sarnane, on ime. Päästja kingitus on ime. Jeesuse Kristuse lepitus on ime. Võimalus saada igavene elu on ime.

Kuigi on hea palvetada ja teha tööd füüsilise kaitse ja tervenemise eest meie sureliku elu jooksul, peaksime peamiselt keskenduma vaimsetele imedele, mis on kättesaadavad kõigile Jumala lastele. Olenemata meie etnilisest kuuluvusest, rahvusest, olenemata sellest, mida me oleme teinud, kui me parandame meelt, olenemata sellest, mida meile on tehtud – meil kõigil on nende imede suhtes võrdsed võimalused. Me elu on ime ja meid ootavad ees uued imed. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

(Katkend kõnest „Kas imede päev on lõppenud?” – 2017. a sügisene üldkonverents)