Kui president Russell M. Nelsonit tutvustati 2018. aasta jaanuaris meediale Kiriku prohveti ja presidendina, siis minu kolleeg, kes ei olnud Kiriku liige, vestles minuga meie uue presidendi vanusest. „Ära muretse,” ütlesin talle. Pealegi ei võinud ta ju teada, et ta täidab ikka iga päev oma kiriku ülesandeid, reisib oma kutsega seoses üle kogu maailma, õpib kõrges vanuses hiina keelt ning oma noorusliku 93 eluaastaga lendleb ikka innukalt Utah’ suusanõlvadest alla.
Kuid tema sõnad sisaldasid ka mõningast kriitikat, mida me tihti kuuleme erinevatelt maailma häältelt: „Kuidas sa saad „moodsas ühiskonnas” „pimedalt” ühte inimest järgida?” Selline lause näitab, et maailm ei mõista veel prohveti rolli. Vanem Neil L. Andersen Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on kuulutanud: „Issanda prohveti pühim ja tähtsaim ülesanne on õpetada ja tunnistada Päästjast ning juhtida meid Tema juurde. .. Prohvet ei seisa [m]eie ja Päästja vahel. Ta seisab hoopis [m]eie kõrval ja näitab teed Päästja juurde.”1
Seega on prohveti kohustus alati suunata meie silmad ja kogu meie süda Issanda Jeesuse Kristuse poole, kes on meie lunastuse ja päästmise allikas. Mitte just üllatuslikult oli üks president Nelsoni esimesi üleskutseid pärast ametisse asetamist järgmine: „Mis tarkusest jääb teil puudu? Mida teil on vaja pakiliselt teada või mõista? Järgige prohvet Josephi eeskuju. Leidke endale vaikne koht, kuhu saate regulaarselt minna. Olge Jumala ees alandlik. Valage süda oma Taevase Isa ette. Pöörduge Tema poole, et saada vastuseid ja tröösti. Palvetage Jeesuse Kristuse nimel oma murede, oma hirmude, oma nõrkuste, jah, koguni oma südameigatsuste eest. Ja seejärel kuulake! Kirjutage üles tekkinud mõtted. Pange kirja oma tunded ja tehke siis seda, mida teid tegema õhutatakse. .. Te ei pea pead vaevama, mis on tõsi. Te ei pea pead vaevama, keda on turvaline usaldada. Võite saada isikliku ilmutuse kaudu omaenda tunnistuse.”2
Mulle meeldib see Jeesuse Kristuse evangeeliumi igavene põhimõte, et me saame ja peaksime saama omaenda ilmutuse ning saama omaenda tunnistuse. Sellel pole midagi pistmist pimeda kuulekusega. Hoopis vastupidi: pime kuulekus läheb selle põhimõttega vastuollu.
Tegelikult taastati Jeesuse Kristuse Kirik just selle soovituse tõttu saada isiklikke vastuseid. Kui noor Joseph Smith naasis pärast oma imelist esimest nägemust ning tema murelik ema küsis, kuidas ta end tunneb, siis ta oleks võinud talle mitmeti vastata. Aga sel hetkel kerkis esile üks mõistmine ning ta soovis seda emaga jagada. „Pole midagi, kõik on hästi – minuga on kõik korras. .. Ma olen enda jaoks teada saanud.”3 Ta oli eelnevalt kõnelenud mitme usuõpetajaga, uurinud Piiblist prohvetite sõu, kuulanud pere ja sõprade nõu. Aga sellel hetkel, kui ta sai vastused otse Issandalt, oli ta valmis oma suureks pühendunud ja imepäraseks teenimistööks.
Näide Joseph Smithi elust ning president Nelson kutsest on armastav üleskutse meile püüelda iga päev isikliku ilmutuse suunas. Ja kui paradoksaalne see esmapilgul ka ei tundu, tähendab prohveti järgimine enda jaoks teadasaamist, omaenda tunnistuse saamist ning Jumala juhatuse otsimist oma elus ja erinevates kohustustes.Kuulakem ja mõtisklegem meie prohveti nõu üle ning saagem jälle ja jälle iseenda jaoks teada, mida issand soovib, et meie isiklikult teeksime, ning seejärel pangem see üleskutse kindlameelsusega ja kogu südamest tegudesse.
Viited
- 18. aasta kevadine üldkonverents
- Ilmutus Kiriku tarvis, ilmutus meie elu tarvis – 2018. aasta kevadine üldkonverents; rõhuasetus lisatud
- Joseph Smith – ajalugu 1:20; rõhuasetus lisatud