Neljateistaastasena läksin mõne sõbraga telkima. Kui me istusime ringis ja juttu ajasime, võttis üks poistest oma seljakotist välja õllepurgi. Vaikus võttis maad, kui ta purgi avas ja selle kõrgele peakohale tõstis.
„Kui teie seas on mehi,” hüüdis ta, „siis võtate koos minuga ühe lonksu.”
Purki huultele kallutades võttis ta suure sõõmu.
Kõikide pilgud olid purgil, kui tema kõrval istuv poiss selle oma kätte võttis. Ta ei kahelnud. Ta rüüpas meie kõigi ees suurustades. Õllepurk läks järgmise ringis istuva poisi kätte.
Kui see mulle lähenes, püüdsin leida peas kiiret lahendust, lahedat vastust, mis mind olukorrast päästaks.
Õlu leidis tee kolmanda poisini. Kuidas ta ka ei püüdnud, ei pidanud ta survele vastu. Ta jõi ja ulatas purgi kiiresti minu sõbrale – minu eeskujule – Rickile.
Mu süda tagus rinnus, kui mõistsin, et järgmisena on ringis minu kord purk enda kätte võtta. Ma ei teadnud, kuidas sellest olukorrast pääseda. ‥
Mõtlesin endamisi: „Rick, kui sa sellest ühe sõõmu maitsed, siis annan sulle säru.”
Hetkeks, Rick lihtsalt põrnitses seda õllepurki. Seejärel pani ta selle nagu muuseas maha, pistis käe seljakotti ja otsis sealt midagi, kuni leidis, mida oli otsinud. Ta tõstis lilla purgi kõrgele, et kõik seda näeksid.
„Kui teie seas on mehi,” hüüdis Rick, „siis võtate koos minuga ühe lonksu viinamarjalimpsi.”
Rick avas limpsipurgi, pani selle huultele ja viskas juues pea dramaatiliselt kuklasse. Seejärel ulatas ta selle tagasi suunas, kust õllepurk oli tulnud.
Nüüd hoidis Ricki kõrval istuv poiss limonaadi.
Kõik vahtisid teda.
Ta võttis rõõmuga lonksu ja ulatas selle edasi. Kui poisid limonaadi nautisid, võttis Rick õlupurgi ja viskas selle nii kaugele, kui jaksas. Purk keerles õhus ühest otsast vahtu välja ajades ja kukkus all lasuvasse uhtauku.
Aitab sellest, kui vaid üks inimene õiguse eest seisab, et pimeduse levik peatada. Just nagu vaid üks lambipirn võib pimedat ruumi valgustada, nii võib üks inimene ajada minema vastase.
Ma mäletan alati Ricki selle valguse tõttu, mille ta meie kõigi jaoks põlema süütas.
(Rand Packer. Gulp! – New Era, juuli 2004, lk 26–27).