Minu pere ja mina oleme kogenud mitmel erineval korral tröösti ja rahu tundeid, mida meie ellu tõid tänapäeva inglite väed. 2003. aastal kolisime oma kodumaalt Utah’ osariiki Ameerika Ühendriikides. Tol talvel kogesime üht suuremat lumetormi, mida Utah on mitme aasta jooksul näinud. Me polnud kogu elu jooksul midagi sellist kohanud, sest kasvasime kesk palmipuid ja liivarandu. Meie uus kodu asus Bountifuli linnas mäepealse tänava nurgal ja seda ümbritses väga pikk kõnnitee. Kui lumesadu algas, hakkas minu abikaasa julgelt lumepuhuriga majaesist ja kõnniteed puhastama, sest olin paar päeva varem üht meie uut naabrit külastades jääl libisenud ja randme murdnud. See õnnetus tõi endaga operatsiooni ja minu käsi pidi paar kuud lahases olema. Kui mu kallis naine hakkas esimest korda elus lumepuhuriga teed puhastama, siis polnud tal aimugi, et peab pärast ühe teepoole puhastamist lumepuhuri väljaheitetoru suunda muutma. Niisiis, kui ta hakkas tänava teist poolt puhastama, suunas puhur lume juba puhastatud teepoolele. Ta käis tulutult edasi tagasi. Milline segadus! Kuna ta oli nii kaua külma käes, sai ta mõlema kõrva põletiku ja oli kaks kuud peaaegu täiesti kurt. Samal ajal vigastas minu kuueteistaastane poiss kelgutades oma selga ja pidi voodis püsima, et tema vigastus võiks paraneda. Seal me siis olime, üks voodisse aheldatud, üks kurt ja üks lahases ning me kõik külmetasime. Ma olen kindel, et paistsime naabritele päris veidratena. Ühel sellisel varajasel külmal hommikul ärkasin ma umbes kella viie paiku akna tagant kostva lumepuhuri müra peale. Vaatasin aknast välja ja nägin meie vastasmajas elavat naabrit, vend Blain Williamsit. Ise peaaegu seitsmekümneaastane, oli ta väljunud oma soojast, mugavast kodust ja tulnud vaikselt ning puhastanud meie majaesise ja kõnnitee, teades, et me ei saanud seda ise teha. Ja just nagu tema tuli oma vaiksel ja lihtsal viisil, tuli üks teine sõber, Daniel Almeida, meie koju, et mind Salt Lake’i tööle sõidutada, sest lahase tõttu ei saanud ma ise autot juhtida. Lahkelt ja vaikselt olid nad seal igal hommikul, kuni minu pere terveks sai ja suutsime taas neid asju ise teha. Sel külmal 2003. aasta jõulukuul saadeti meie juurde need ingellikud vennad, just nagu teenivad inglid saadeti muiste alandlike karjaste juurde. Need kaks venda järgisid meie Päästja eeskuju ja panid meie vajadused enda omadest ettepoole.
Kallid vennad ja õed! Päästja elu oli täiuslik eeskuju armastusest ja heatahtlikkusest inimeste suhtes. Ta unustas alati iseennast teiste heaks. Tema isetud teod väljendusid igas Tema teos oma elu igal päeval ja need ei piirdunud teatud aastaaja või pühadega. Kui me pöörame oma südame väljapoole, nagu seda tegi Päästja, siis ma luban teile, et võime paremini kogeda jõulude tõelist tähendust.
(Katkend vanem Ulisses Soarese samanimelisest 2019. a Esimese Presidentkonna jõululäkituse kõnest)