Mu elu ei kujunenud selliseks, nagu olin seda ette kujutanud.
Eeldasin, et lähen 18-aastaselt misjonile, peatselt pärast seda abiellun ja 25-aastasena on mul oma pere. Olen nüüd 32-aastane. Ma ei teeninud misjonil ja olin suurema osa oma täiskasvanuelust Kirikus vähemaktiivne. Abiellusin, lahutasin ja abiellusin uuesti. Kuna minu teerada viis kitsalt ja ahtalt teerajalt mitu korda eemale, siis ma tundsin mõnikord, et ei sobitu kirikusse. Kuid jõudsin järeldusele, et minu jaoks on koht. Kogemused on mulle õpetanud, et Päästja vägi ja Tema lepitus on tõelised ning kõige tähtsam ei ole see, kus olen olnud, vaid see, kuhu olen nüüd teel.
Ma arvan, et ma varem kahtlesin oma usus, sest ei uskunud, et mu tunnistus oleks misjonile minekuks piisavalt tugev. Mäletan, et keskkooli lõpetamise paiku mõtlesin midagi sarnast: mis siis, kui minu tunnistus ei ole päriselt minu? Mis siis, kui olen lootnud liigselt teiste inimeste tunnistusele? See häiris mind. Soovisin misjonil teenida, kuid mõtisklesin, kas minu senised vaimsed kogemused on piisavad, et teha minust selline edukas misjonär, keda olin vaimusilmas kujutlenud - keegi, kellel on piisavalt vaimset jõudu ja kes tunneb evangeeliumi piisavalt, et pöörata teisi inimesi usule.
Tagasi vaadates oleksin pidanud paluma Jumalal aidata mul mõista Õpetuse ja Lepingute 124:97 olevat nõuannet: „Olgu ta minu ees alandlik ‥ Ja ta saab minu Vaimu, nimelt Trööstija, mis ilmutab temale tõde kõigist asjadest ning annab talle selsamal tunnil, mida tal tuleb öelda.“
Jumalalt küsimise asemel võrdlesin oma vaimset suurust teiste omaga ning kartsin, et minu puudused takistaksid inimestel evangeeliumit vastu võtmast.
Noore täiskasvanuna iseseisvaks saanuna proovisin endiselt aru saada, mida uskusin. Pidasin igat oma otsust eraldisesvaks ja arvasin, et need ei määratle mind inimesena. Hakkasin eemalduma neist, keda armastasin, sest teadsin, et nad oleksid minu valikutes pettunud. Selle asemel ümbritsesin ennast inimestega, kes ei hoolinud sellest, mida tegin. Ühel päeval proovisin huvi pärast alkohoolset jooki. Alkoholist sai osa minu elust ja lõpuks ei tarvitanud ma seda enam üksnes lõõgastumiseks, vaid sellest sai viis keeruliste aegadega toimetulekuks. Negatiivsed muutused ei olnud seotud ühe konkreetse valikuga, vaid need tulid mu ellu järk-järgult. Mul kulus kaks aastat arusaamiseks, et aja jooksul tehtud väikesed valikud on viinud mu kohta, kus ma ei soovinud olla.
Ma ei ütle, et evangeeliumi õigsusest teada saamiseks on vaja kogeda sellele vastupidist. Minu teod ei põhjustanud valu mitte ainult mulle, vaid ka inimestele, keda armastasin, ning suur osa sellest oli ebavajalik. Olen tänulik, et alandasin ennast piisavalt, et mõista, et 1) olin õnnetu ning 2) olin olnud kõige õnnelikum, kui elasin Jumala käskude järgi. See oli miski, mida teadsin ise, milles võisin olla kindel ja mida võisin teistega jagada.
Läksin asjade joonde ajamiseks oma piiskopi juurde ning me kohtusime regulaarselt, et võiksin valmistuda misjonil teenima. Mu misjonipaberid olid peaaegu valmis, kui sain õhutuse teha kindlaks, et ta saab aru nendest valikutest, mida olin teinud. Vestlus ei olnud lihtne, kuid veelgi rohkem kui teenida misjonil, soovisin Jumala ees õiglane olla. Olin valmis oma valed valikud omaks võtma ja need kõik Tema ette tooma, et puhtaks saada.
Peatselt pärast seda seisin distsiplinaarnõukogu ees. Oli hirmutav oma eksimusi üles tunnistada inimestele, kes olid aastaid olnud mu juhid ning mentorid, kuid kui vaatasin ruumis ringi, tundsin rahu. Võisin näha, et nad olid seal, et mind mõista ja aidata. Lahkudes tundsin, kuidas Vaim kinnitas mulle, et ükskõik, milline otsus on, teen oma osa ja kõik saab korda. Jumal ja juhid, kes mind armastavad, teevad minuga tööd, et aidata mul saada sinna, kus peaksin olema. Lahkusin, tundes Päästja armastust ning teades, et ma ei olnud tema lunastuse ulatusest väljaspool.
Koht ebatäiuslikkuse jaoks
Hoolimata sellest, et tundsin rahu, oli raske seista silmitsi küsimusega, miks ma ei olnud misjonil. Kui jätkasin piiskopiga meeleparanduse protsessi läbimist, sai järjest enam selgeks, et misjon ei ole osa minu tulevikust. Pidin välja mõtlema, kuidas oma eluga edasi minna. Kuna ma 21-aastaselt ei olnud misjonieelses, misjonil teeninud ega ka abiellunud noorte täiskasvanute grupis, siis oli keeruline tunda, et ma kuulun kuskile.
Kohtamas käimine oli raske. Mõnikord hakkasid tüdrukud kohtlema mind erinevalt, kui olin neile öelnud, et ma ei teeninud misjonil ning olin olnud mõnda aega vähemaktiivne. Ühel või teisel põhjusel ei jõudnud ma esimesest kohtingust kaugemale.
Lõpuks abiellusin templis, kuid tundsin ikka veel mõnikord, et ei sobitu kirikusse. Mul oli tunnistus, kuid ma ei suutnud jõuda selgusele, kuidas seda jagada, ning kiriku õppetunnid tundusid kontrolltöödena, mille ebaõnnestumist mu klassikaaslased nägid. Ma mõtlesin, et kuna enamikel neist olid elud, mida soovisin, siis ei olnud nad komistanud nii palju kui mina.
Ühel päeval kutsus piiskop mind endaga vestlema ja palus mul teenida vanemate kvoorumi õpetajana. Olin üllatunud, sest olin osalenud vanemate kvoorumis viimase aasta jooksul ainult kaks korda. Hoolimata suurest ärevustundest võtsin kutse vastu. Esimesel pühapäeval alustasin kõige kummalisema sissejuhatusega, mida nad kunagi on kuulnud: „Tere, vennad, ma olen Richard Monson. Ma ei teeninud kunagi misjonil ja olen suurema osa oma täiskasvanuelust olnud vähemaktiivne. Ma pole peaaegu mitte kunagi vanemate kvoorumis osalenud, sest ei tunne, et kuulun siia. Ma ei ole võimeline vastama kõikidele teie küsimustele, kuid loodan, et osalete, et võiksime koos õppida. Kui teile sobib see, kust ma tulen, siis alustame.“
Sel päeval mõistsin, et kui suudan teistele ja endale tunnistada, et isegi kui ma ei pea ennast „sirgeks nooleks“ (keegi, kes on teeninud misjonil, olnud kogu elu aktiivne ega ole teinud tõsiseid vigu), siis on mu nooleots samas suunas kui nende oma ning just see oligi tähtis. Oma suureks üllatuseks avastasin, et mehed, keda olin pidanud täiuslikuks, olid samuti teinud vigu. See kinnitas meile kõigile mõtet, et täiuslikkus ei ole tundi või Kirikusse väärtuse toomise nõudeks.
Rasked ajad ja otsus
Kahjuks minu aktiivsus Kirikus ei kestnud. Mu abielu oli raske ja ma pöördusin valust pääsemiseks vanade harjumuste juurde. Kirikus käimist hakkasid asendama hobid.
Möödus kolm aastat ja jõudsin omadega põhja. Pidin langetama valiku. Kas suutsin elada evangeeliumi järgi iseenda jaoks hoolimata sellest, mis minu elus toimub? Või kas annaksin pimedusele järele? Teadsin, et kitsale ja ahtale teerajale pühendumine tähendab elus negatiivsetest mõjudest lahti saamist. Samuti näitasid minu soovid naasta kirikusse, et olime abikaasaga erinevatel teedel. Meie abielu oli selleks hetkeks juba suundumas lahutuse poole.
Olin hirmul. Puudus garantii, et mu püüded tagavad mulle need head asjad, mida selles elus soovisin. Kuid minu otsus põhines millelgi, milles olin aastaid varem selgusele jõudnud - olin kõige õnnelikum, kui elasin evangeeliumi järgi. Otsustasin täielikult pühenduda ja anda ennast Jumala kätesse, saagu, mis saab. Alates sellest ajast olin mina ja oli Tema.
Hakkasin taas käima kirikus ja oma elu rajale tagasi suunama. Oma elu ühel õnnelikumal päeval sain taas templisoovituse. Leidsin templist lohutust, kui mu abielu jätkas mõranemist ning lõpuks lõpu leidis.
Oma väärtuse allika leidmine
Nii hirmutav kui see ka ei tundunud, õppisin hindama Jumala kätt oma teel. Kuigi olin komistanud, ei olnud võistlus kaotatud. Ma ei võistelnud mitte kellegi teisega. Kui lootsin end väärtustades Päästjale, siis ei püüdnud ma enam muuta teiste arusaama endast.
Leidsin, et mind ei häirinud, kui istusin kirikus üksi või nende liikmete seas, kes olid oma eluga minust erinevas etapis. Püüdsin mitte peitu pugeda ja olin valmis rääkima erinevate inimestega oma koguduses. Suutsin nautida koosolekutel osalemist eesmärgiga, mille jaoks need olid mõeldud.
See rahu aitas mind ka siis, kui hakkasin uuesti kohtingutel käima. Ma ei jõudnud tihti teise kohtinguni, kuid teadsin, et ei pea oma põhimõtetest loobuma lihtsalt seepärast, et olen minevikus vigu teinud. Elasin evangeeliumi järgi nii hästi, kui oskasin, ja olin piisavalt hea, et käia kohtamas nendega, kes samuti elasid evangeeliumi järgi nii hästi, kui oskasid.
Lõpuks leidsin väärilise Jumala tütre, kellega templis abiellusin. Tema teekond oli minu omast väga erinev, kuid mis puudutas Päästja armastamist ja Tema lepituse mõistmist, siis seda mõistsime ühtemoodi.
Aastate jooksul olen õppinud mitte lubama oma minevikul ega teiste inimeste heakskiidul defineerida minu väärtust. Olen lasknud minna mõttel, et edu näeb välja nagu üks teatud kogum elukogemusi. Mitte kõik ei hinda seda, kus ma olen, sest nad ei hinda põhjuseid, kuidas ma sinna jõudsin, ning sellest pole midagi. Minu eesmärk ei ole neid veenda. Minu eesmärk on teha üha meeleparandust ja pääseda Päästjale lähemale. Tema tõttu, nagu Alma noorem pärast oma meeleparandust, sain ma öelda, et „mälestus mu pattudest ei vaevanud mind enam“ (Alma 36:19). Võin tunda rahu teadmisest, et tähtis on see, kuhu olen suundumas - olen teen Päästja poole.