Kas mäletate veel, kui seitse aastat tagasi palusid kohalikud juhid meil ühiselt paastuda, et võiksime saada suurema kogunemiskoha? Kas mäletate, et veel selle aasta kevadel palvetasime korduvalt, et see hoone ikka valmis saaks?
Taevane Isa kuuleb palveid, kuid see, et me uues kogudusehoones seisame, on ennekõike Taevase Isa armu tõttu. Palvetamine, paastumine, ligimeste teenimine ja meeleparandus on Taevasele Isale alati meelepärased, kuid Tema õnnistused ei pruugi alati olla meiepoolse panuse tulemus. Palju õnnistusi saame lihtsalt kingiks. Oma heade tegudega saame aga näidata, kas ja kuidas me Tema õnnistusi hindame.
Mormoni Raamatus öeldakse, et Päästja „kutsub .. kõiki enda juurde tulema ja saama osa tema headusest; ja ta ei tõrju tagasi kedagi, kes tuleb tema juurde, ei musta ega valget, orja ega vaba, meest ega naist.. ja kõik on Jumalale ühesugused” (2 Ne 26:33). Me ei saa iial lubada, et välistame inimesi, keda Päästja ise nii pingsalt püüab kaasa arvata. Viimasel üldkonverentsil tuletas õde Eubank meelde, et Jeesus üritas oma maise teenimise ajal „jõuda kõiksugu inimesteni: pidalitõbiste, maksukogujate, galilealaste, hoorade, naiste, variseride, patustajate, samaarlaste, leskede, Rooma sõdurite, abielurikkujate, rituaalselt roojasteni.”
Me saame näidata Jumalale oma tänu selle hoone eest, kui hoiame uksed lahti kõigile inimestele, kes tulevad siia osa saama talitustest ja otsima rahu, inspiratsiooni ning vaimset uuenemist. See hoone on avatud kõigile. Pole tähtis, missugune on kellegi lugu, kõik on kutsutud Jeesuse juurde. Kõik võivad kogeda suuremat rõõmu, kui pöörduvad Tema poole, kes armastab meid kõige enam.
Me saame näidata Jumalale oma tänu ka nii, kui oleme liikmetena ühtsed. Ühtsus ei tähenda aga ühesugusust! Jeesus Kristus päästis maailma, et meie võiksime elada täielikumalt, ilma kaotamata oma unikaalset eripära. Ainult kõik koos oma mitmesuguste andide ja eripäradega moodustame me Kristuse ihu. Evangeelium ongi mõeldud elamiseks koos, mitte üksinda. Apostel Paulus tuletas seda oma kirjas korintlastele meelde:
„Nüüd on aga küll palju liikmeid, kuid üks ihu. ‥ Jumal on ihu nõnda seadnud, ‥ et ihus ei oleks lõhestumist, vaid et liikmed üksmeelselt muretseksid üksteise eest. Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed” (1Kr 12:20, 24, 26). Arstina näen sageli, kuidas isegi ühe piirkonna haigus võib mõjutada kogu organismi vaimset ja füüsilist tasakaalu. Erinevusi ei ole vaja välja ravida, need ei ole ka patud, millest peaks meelt parandama, erinevusi saab ületada suhteid parandades.
Jumal elab oma kiriku kogudusehoonetes, samuti nagu ta elab pühades templites. Seepärast pühitsetakse kogudusehooned Issandale, et Tema Püha Vaim saaks seal kohal olla ja juhatada ning õnnistada neid, kes sinna Tema nimel kogunevad.
Palun jätke meelde õnnistused, mida pühitsemispalves mainiti:
Et kõik, kes sellesse hoonesse sisenevad, tunneksid Jumala Vaimu, rahu, ühtsust ja armastust.
Et see oleks koht, kus me õpime ja täiendame oma teadmisi.
Et me pühadena oleksime valguseks ja õnnistuseks sellele kogukonnale, linnale ja maale. Et selles hoones kõlav muusika rõõmustaks nende südameid, kes seda kuulevad. Et sõnad, mis siin öeldakse, oleks lohutuseks, julgustuseks ja teenäitajaks kõigile Taevase Isa lastele.
Et kõik, kes siin koos käivad, oleksid rahu tegijad ja eeskuju näitajad sellest, kuidas ühte hoonesse kogunevad kokku võrdsetena kõik Jumala lapsed. Et meie eeskuju sõprusest, hoolimisest ja armastusest võiks olla kõigile, kes siia tulevad.
Vennad ja õed, ma loodan ja palvetan, et me võiksime olla alati külalislahked nende vastu, kes siia tulevad, ning et meie endi südamed võiksid olla kokku seotud. Usun, et see ongi Taevaisale meelepärane tänukingitus selle hoone eest.