Olles minemas põhimisjonile teenima, ütles vanaema Baugh mulle, et ma olen endiselt elus, kuna mul oli tähtsaid asju teha. Aastate eest olin olnud operatsioonisaalis vaid mõne minuti kaugusel surmast ja nüüd olin ma siin, peagi lahkumas endisesse Nõukogude Liitu. Olin hirmul. Tema sõnadest oli abi. Ja kuigi see oli vaid tähtsusetu hetk väikebussiga kiirteel sõites, on see julgustus mul siiamaani meeles.
Mu kadunud vanaema sõnad on siiani mõjuvõimsad, sest need on õiged. Iga hing on eriline ja tal on anda ainulaadne panus Jumala töösse. Kirjanik Pamela Druckerman on öelnud: „Kusagil maailmas on auk, mis on kujundatud täpselt teie järgi. Kui te selle leiate, sobitute te sinna täpselt.” (How to Find Your Place in the World After Graduation. – New York Times, 29. mai 2015)
Taastamistöö on samavõrd meie jätkata kui see oli Josephi alustada.
Kuid siiski ei usu ma alati, et see on tõde – vähemalt mitte minu jaoks. Eneses kahtlemise hääle mahasurumine on nagu toakärbsest lahtisaamine. Eneses kahtlemine on väike, näriv, tabamatu. Mõnikord ta karjub, teinekord sosistab, kuid ta saadab alati sõnumeid. Muidugi oled sa ainulaadne, ütleb ta mulle silma pilgutades, just nagu kõik teised.
Siiski suuresti tänu Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamisele me usume, et igaüks meist on tähtis ja igaühel on teha töö. Joseph Smithi esimeses nägemuses, mis on taastamise alustala, räägib prohvet meile, et Isa kutsus teda „nimepidi” (Joseph Smith – Ajalugu 1:17). Kui keegi tähtis inimene on kunagi teie poole nimepidi pöördunud, siis teate midagi suurest väärtusest ja usaldusest, mida see jumalateener sel kallil hetkel tundma pidi.
Nagu me näeme, algas taastamine väga isikliku pöördumisega. Ja kuna Joseph Smith oli tõepoolest väljavalitud mees tooma „Iisraeli kojale ‥ suurt taastamist” (2. Nefi 3:24), andis Jumal meile Mormoni Raamatu kaudu veel teisegi imelise tõe, et taastamistöö on sama palju meie jätkata kui see oli Josephi alustada. Nefi ütles, et taastamine leiab aset „kõikide rahvuste, hõimude, keelte ja rahvaste seas” (2. Nefi 30:8). Igaüks meist, olgu ta viimse aja püha või mitte, saab selles abiks olla.
Kuidas me seda teeme? Ehk alustame taastamistöö uurimisest Mormoni Raamatu pühakirjakohtade abil. Mõned salmid räägivad sellest, kuidas Jumal taastas oma laste teadmised Jeesusest Kristusest. Teised pühakirjakohad õpetavad, kuidas meie Isa oma lapsed kokku kogub. Need on asjad, mis iga päev meie silme all aset leiavad. Teie ja mina oleme need lapsed, vennad ja õed Jumala ülemaailmses perekonnas.
Taastamistöö vajab meie innukaid käsi, südant ja meelt, mis on aktiivselt seotud imeteo toomisega meie maailmale (vt 2. Nefi 25:17). See võib juhtuda mitmel viisil. Näiteks teame, et paljud ühiskonnad ja pered lõhenevad vihaste arutelude ja traagilise usaldamatuse tõttu. Nii paljud südamed on muutunud külmaks, osaliselt seetõttu, et nii vähesed kuulavad.
See ei ole Jeesuse Kristuse moodi. Ta andis algusaegade pühadele nõu, et „kõik ärgu olgu kõnemehed samal ajal, vaid rääkigu üks korraga ja kõik kuulaku tema ütlemisi, et kui kõik on rääkinud, siis kõik saaksid haritud kõigi poolt ja et igaühel võiks olla võrdne võimalus” (Õpetus ja Lepingud 88:122). Austades kedagi, kes räägib ja jagab oma tundeid, teda kuulates, selle asemel, et ta sõnadele vahele segada sellega, mida me ise tahame järgmisena öelda, on kõige tähtsam ligimest armastava maailma loomisel. Et anda oma osa taastamistöös, peaksid Messia järgijad olema maailmas eeskujudeks ja teejuhtideks perekonna ja naabrite armastava kohtlemise ja nende vastu huvi tundmise kombeõpetuse delikaatses kunstis – rääkimata üldiselt evangeeliumi järgi elamisest ja selle kuulutamisest.
Eneses kahtlemise hääl on vali. Kiusatus teiste vajadusi mitte tähele panna on reaalne. Kuid mu vanaema Baugh surematud sõnad mulle, kui olin alustamas pikka teekonda Ukrainasse, seisavad kindlalt nagu suursugune mägi tunnistusena sellest, mis on võimalik. Igaüks meist on vajalik. Me võime hakata nüüd taastama maailmale kauneid armastuse ja armu hetki. Peame teisi kuulama ja neilt õppima. Ühtsus ei saa tulla ilma nende oskuste pideva kasutamiseta. Kui Enok ja tema rahvas suutsid tuhandeid aastaid tagasi ehitada „Pühaduse Linna” (Moosese 7:19), siis miks ei suuda me luua meie ajal samasuguseid pühasid linnu?
Sel kahesaja aasta möödumisel Joseph Smithi suurest ilmutusest ehk jumaluse nägemusest mõelge taastamistööle, mida Jumal teid tegema kutsub. Te ei saa kunagi täielikult teada, kui kaugele teie heade tegude viljad jõuavad. Kuid ärge heituge – järgmistel aastatel või aastakümnetel on üks teie pereliikmetest või sõpradest igavesti tänulik, et te proovisite.