Enamik meist unistas väikese tüdrukuna emaks saamisest. Oma nukke innukalt mööda õue kärutades kujutlesime, et oleme hoolsad ja tublid emad. Noorte naistena läbi pargi jalutades ning liivakastis mängivaid mudilasi märgates mõtisklesime vaimusilmas, milline on kord meie enda pere. Meid täitis soe ja helge tunne ning magus igatsus kohtuda oma tulevaste lastega. See soe tunne on pärit meie emalt, kes lõi meile turvalise tagala ja pani meid uskuma, et emadus on imeline teekond.
Kui pärast elu suurimat pingutust meile karjuv lapsuke päriselt rinnale pandi, hakkasime alles tasapisi aimu saama, milline tohutu tunnete ja kogemuste virr-varr on emadus tegelikult. Läbi esmakohtumise joovastuspisarate jõudis aegamööda meieni aukartustäratav vastutus, mis nüüd kogu eluks ja igavikuks on me õlule pandud. Armastuseniit, millega ema ja laps on kokku põimitud, on alati pingul. Ka puhkehetkel on ema valvel, sest armastus temas ei maga. Selliseks armastuseks ei saa valmis olla. Ja vastutusekoormaks, millest pole magadeski pääsu. Emadus on nagu võimas suurendusklaas, mis sajakordistab kõik emotsioonid.
Kui vaatame oma beebipojale või -tütrele sügavalt silma ja tema näole ilmub esimene vaevumärgatav naeratus, tabab meid selline põletav armastusetulv, mille tundmise võimalikkusestki polnud meil aimu.
Kui aga akna taga laiub pimedus, kell lööb aeglaselt kolmandat hommikutundi, kogu maja magab, meie aga kõnnime, nutune imik süles, sajandat või tuhandet korda üle toa ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, saab uue mõõtme ja värvi üksindustunne.
Kui kuuleme oma lapse esimest arglikku kõnet laste sakramendikoosolekul, luulerida emadepäevakontserdil või kiitust gümnaasiumi lõpuaktusel, teeb meie süda rõõmust ja uhkusest senikogematuid jõnksatusi.
Kui aga pühime kümnendat korda päevas ühte ja sama lauaalust, korrutame kahekümnendat korda palvet, mida keegi ei tundu kuulvat, või vastame kolmekümnendat korda, et ei tea, kus on kadunud telefonilaadija, ujumistrikoo või küünekäärid, pannakse proovile meie kannatlikkus.
Kui põlvitame hubases õhtuvalguses elutoavaibale, et öelda üheskoos perepalve, ja silmi sulgedes kuuleme õrna lapsehäält Isa kõigi õnnistuste eest tänamas, võtab tänulikkus ja ühtekuuluvustunne meid mõnikord hingetuks.
Kui aga väike palavikust kuumav keha jõuetult meie kätel lebab ja hoolimata palvetest ja ravimitest seisund ei parane, nutame ahastavalt hirmust ja ebakindlusest.
Emadus annab palju ja nõuab palju!
On aga üks emotsioon, mida emad tunnevad lubamatult sageli. See on süütunne.
Enne emaks saamist ei teadnud naine päriselt, mida tähendab jagada end korraga sedavõrd paljude ülesannete vahel ja tunda endiselt, et sinust ei piisa. Ema on sageli esimene, kes hommikul tõuseb, ja viimane, kes voodisse jõuab, sedagi rahutu südamega, sest midagi on alati pooleli, tegemata või ebapiisav. Ema ülesanne on aga õppida olema halastav ka iseenda vastu!
On häid päevi ja mitte nii häid päevi. Häid valikuid ja mitte nii häid valikuid. Ema teeb vahel asju valesti, võib-olla paljusid asju. Kuid lapsed ei vaja täiuslikku ema, nad vajavad oma ema! Me kõik lahkusime täiuslikust kodust sünnieelses maailmas, et tulla siia, ebakindlate ja ekslike vanemate lapseks, saamaks täiuslikke õppetunde. Iga kord, kui süütunne tahab võimust võtta, tasub mõelda, et meie lapsed tulid maailma õppima. Pühakirjadest teame, et ühed olulisimad õppetunnid selles elus on andestus ja meeleparandus – ja mulle tundub, et ebatäiuslik kodu on nendeks õppetundideks täiuslik keskkond.
Väga vähe on halbu emasid, väga palju aga väsinud emasid. Kui ema peres on see, kes püüab kanda kõigi koormaid, on teiste pereliikmete ülesanne kanda ema koormat! Sama palju kui teised, vajab ka ema kosutavat und ja lõõgastust, aega vaimseks ja intellektuaalseks arenguks, tunnustust, hobisid ja eneseteostust. Tasub oma elus ringi vaadata ja mõelda, kas meie lähikonnas on mõni kurnatud ema, kellele saame pakkuda abikätt, et koormad oleks jagatud õiglaselt.
Nüüd on meie lapsed need, kes unistavad oma tulevasest perest, nagu me ise kunagi väikese tüdrukuna. Ja meie pakutud kodusoojus on nüüd see, mis paneb neid uskuma, et lapsevanem olla on võrratult ilus!