Üks hinnalisemaid ande, mida mu vanemad minuga lapsepõlves jagasid, on nende templiarmastus. Neil oli pidev ja kõikumatu soov Issanda kojas kummardada vaatamata sellele, et lähim tempel asus kaugel ja sinnasõidu eest tuli palju maksta.
Kaheksakümnendate aastate lõpus, mil Berni templit Šveitsis parasjagu renoveeriti, sõitis meie pere Saksamaale Frankfurdi templisse. Mul on see päev, mil me templisse saabusime, ikka veel selgelt meeles. Olin vaid üheksa-aastane ja kuigi me olime vennaga vanematega mitu korda templis käinud, oli see kogemus minu jaoks eriline. Kui me külalismaja vastuvõturuumi astusime, tundsin ma sellist rõõmu ja kuuluvust, mida polnud varem kogenud. Ma mäletan, kuidas ma seal ülevoolava armastuse embuses istudes midagi täiesti uut tundsin. Mul on meeles, kuidas mu ema selgitas, et need tunded tulevad Issanda Vaimult, kes tunnistab mulle, et ma olen Tema pühas kojas. Isegi kui ma seda tookord täielikult ei mõistnud, oli selge, et see, mida ma tundsin, oli and, mille sain isiklikult Issandalt.
Kümnendal sajandil eKr, kui oli möödunud palju põlvkondi, ehitas Iisraeli rahvas lõpuks Issandale templi. Kuningate raamatus on kirjas kuningas Saalomoni esitatud pühitsemispalve. Kuningas oli rahva kokku kogunud, et Issanda heaks pühitsemisteenistust ja -pidustust pidada. Asetanud seaduselaeka „kõige pühamasse paika” (1), laskus templi peale pilv ja „Jehoova auhiilgus oli täitnud Jehoova koja” (2). Nagu nende kõrbes rännanud isadegi puhul, ilmutas Issand selgelt oma rahvale, et Ta ise templis viibis (3). Issand polnud teinud vahet ajutisel kangast valmistatud ja hinnalisel kivist ehitatud pühamul. Ta võttis need mõlemad vastu, kuna need sümboliseerisid parimaid ohverdusi, mida rahvas tookord teha suutis.
Kuningas Saalomon palub pühitsemispalves korduvalt, „et sa kuuleksid palvet, mida su sulane palvetab” (4), ning et Issand kuuleks oma rahvast alati, kui nad meelt parandavad ja Tema koja poole pöörduvad. Saalomon teab palvetades, et tempel ei õnnista ainuüksi rahvaid ja rahvusi, vaid eriti inimesi ja perekondi, ning lisab seega: „Kui siis iganes palvetatakse või anutakse, olgu ükskõik missuguse inimese ‥ poolt, kui nad igaüks tunnevad oma südame häda ja sirutavad oma käed selle koja poole, siis kuule sina taevast, oma asupaigast, ja anna andeks ning tee nõnda, et sa annad igaühele tema tegusid mööda, nagu sa tunned tema südant.” (5)
Sellest rõõmust ja armastusest, mida ma isiklikult tol päeval Frankfurdis tundsin, on saanud aastate jooksul Taevaisa tundmine ja Tema parem mõistmine. Ma olen saanud oma õnnistuseks Tema armastust tunda ja saanud Temalt just mulle mõeldud nõu. Ma olen saanud templis teada, et Issand teab „minu südame häda” ja et Ta kuuleb mind, kui ma usuga templi poole pöördun. Veel olen ma teada saanud, et selleks, et Kristusega templis isiklikku suhet luua ja Temaga seotud teadmisi suurendada, pean ma ohverdama, uskuma ja seda soovima. Vanem Bednar on öelnud: „On suur vahe liikmete vahel, kes käivad Kirikus, maksavad kümnist, jooksevad aeg-ajalt templist läbi, et istuda ära ühel istungil, ja nende vahel, kes ustavalt ja pidevalt templis teenivad.” (6)
Ka president Nelson on lisanud: „Templite ehitamine ja nende hooldamine ei pruugi muuta teie elu, kuid templis käimine teeb seda kindlasti.” (7) Avastagem kõik, millist rõõmu toob kummardamine Ta pühas kojas, kus Jumal teab meie „südame häda” (5) ja kuuleb meie anumist (4).
1. 1. Kuningate 8:6
2. 1. Kuningate 8:10–11
3. 2. Moosese 33:7–11
4. 1. Kuningate 8:28–30
5. 1. Kuningate 8:38–40
6. Hoia oma nime ja seisust. – 2009. a kevadine üldkonverents
7. Eeskujulikuks viimse aja pühaks saamine. – 2018. a sügisene üldkonverents