„Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õiglus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.”
Ma tsiteerisin meie iseseisvusmanifesti, „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele”, mis 101 aastat tagasi pani aluse meie riigile ja mis 23. veebruaril 1918 Pärnus tollase Endla teatri rõdult ette loeti.
On imeline märkida, et sarnane ajalugu on meile tuttav ka pühakirjadest.
Me loeme Mormoni Raamatust Alma 48. peatükist:
„Moroni … [oli] valmistanud ette rahva meelt olema ustav Issandale, oma Jumalale.
Jah, ta oli tugevdanud nefilaste vägesid ja püstitanud väikseid kindluseid ehk pelgupaiku, kuhjates ümberringi muldvalle, et kaitsta oma vägesid, ja samuti ehitades kivimüüre oma linnade ja oma maa piiride ümber, jah, kogu maa ümber, et neid ümbritseda.
Ja nõnda ta tegi ettevalmistusi, et kaitsta nende vabadust, maavaldusi, naisi ja lapsi ning rahu ja et nad võiksid elada Issandale, oma Jumalale, ja et nad võiksid hoida seda, mida nende vaenlased nimetasid kristlaste aateks.” (Alma 48:7–8, 10)
Kogu Mormoni Raamatus käsitletud ajaloo vältel pidid nefilased kaitsma oma kodumaad – kaitsma oma õigust kummardada oma Jumalat, kaitsma oma naisi ja lapsi ning oma vara. Ka Eesti riigil on tulnud seda teha ja tuleb jätkuvalt olla valvel. Kui me selle üle veidi järele mõtleme, siis see on midagi sellist, millel on tohutud igavikulised väärtused. See kätkeb endas meie võimalust saada päästetud, võtta vastu Jeesuse Kristuse evangeelium jne. Nii nagu ei olnud muiste võimalik kiriku ehitamine võõra võimu all, ei olnud see võimalik ka meil Eestis.
Koos vabaduse tuultega jõudis ka Jeesuse Kristuse Kirik meie maale. Issand teadis, kuidas asjad hakkavad minema. Kui apostel Nelson 19. juunil 1987 Soome misjonijuhataja Steven Mechami ametisse asetas, ütles ta õnnistuses muuhulgas: „Juhataja Mecham, tuleb aeg, mil sul on võimalik avada neil viimseil päevil Venemaa ja Balti riigid misjonitööks.“ 1989. oktoobris Budapestis Euroopa misjonijuhatajate koosolekul, kus viibisid ka vanem Thomas S. Monson, vanem Russell M. Nelson ja vanem Hans B. Ringger Euroopa piirkonna juhatusest, kutsusid nad juhataja Mechami kõrvale ja ütlesid, et nad on saanud hiljuti pidevalt inspiratsiooni, et nüüd on aeg minna edasi misjonitööga Eestisse. Apostel Nelson pöördus vanem Mechami poole ja ütles muuhulgas: „Ära karda, Issanda käsi on kõiges, mida sa teed, sinuga. Ta juhib sind, kuhu sa pead minema, mida ütlema ja kuidas ütlema. Vaim juhib seda tööd.“ Kolm nädalat hiljem langes Berliini müür! Kas pole mitte imeline, kuidas Issand seda tööd juhib?
Eesti Vabadussõda oli meie rahva relvastatud jõupingutus nende viimaste takistuste murdmiseks, mis veel seisid ees vaba enesemääramise põhimõtte elluviimisel. Ühtlasi tähistab see sõda võitlust demokraatliku riigikorra, kodaniku isikliku vabaduse, ta kodu ja eraomanduse kaitsmiseks. Vabadussõda kujunes Eestis väga populaarseks rahva hulgas, sest sõja eesmärk ja lõppsiht – vaba, iseseisev Eesti – oli arusaadav ja kallis igale kodanikule.
Ja jälle, pöördudes pühakirjade poole, näeme suurt sarnasust. Jätkates sealtsamast Alma 48. peatükist Mormoni Raamatus:
„Nüüd, nefilasi oli õpetatud kaitsma end oma vaenlaste vastu kuni verevalamiseni välja, kui vaja; jah, ja neid oli õpetatud ka mitte kunagi kallale tungima, jah, ja mitte kunagi tõstma mõõka muidu kui vaenlase vastu, muidu kui selleks, et hoida oma elu.
Ja neil oli selline usk, et nõnda tehes laseb Jumal edul neid maal saata, ehk teiste sõnadega, kui nad on ustavad Jumala käskudest kinni pidamisel, siis laseb ta edul neid maal saata; jah, hoiatab neid, et nad põgeneksid või valmistuksid sõjaks, vastavalt nende hädaohule.” (Alma 48:14–15)
See näitab meile, et nii nagu nefilased võitlesid üllaste eesmärkide, oma maa ja rahva vabaduse nimel, olid nad Jumala soosingus.
Sõjas laamanlastega olid oluliseks panuseks Heelamani 2000 noore sõjamehe teened, kes peatasid kuningas Ammoroni väed ja sundisid nad taganema. Veelgi imepärasem on teadmine, et need 2000 ei olnud tegelikult oma päritolult üldse nefilased. Nad olid ju Ammoni rahva, algselt laamanlaste rahva pojad.
„Ja nad olid kõik noored mehed ning nad olid äärmiselt vaprad, mis puutub julgusesse ja samuti jõusse ning tegutsemistahtesse, ent vaata, see pole veel kõik – nad olid mehed, kes olid alati ustavad kõiges, mis iganes neile usaldati.
Jah, nad olid tõe ja arukuse mehed, sest neid oli õpetatud kinni pidama Jumala käskudest ja kõndima tema ees laitmatult.” (Alma 53:21–22)
Ja need noored poisid paistsid silma erakordse julgusega.
„Ja nüüd, ma ütlen sulle, mu armas vend Moroni, et ma ei ole mitte kunagi näinud nii suurt julgust, ei, mitte kogu Nefi rahva hulgas.
Sest nagu ma olin alati kutsunud neid oma poegadeks (sest nad olid kõik väga noored), just samuti ütlesid nad mulle: Isa, vaata, meie Jumal on meiega ja ta ei lase sündida, et me langeme; niisiis, lase meil minna; me ei surmaks oma vendi, kui nad jätaksid meid rahule; seepärast lase meil minna, et nad ei saaks võitu Antipuse sõjaväe üle.
Nüüd, nad ei olnud mitte kunagi võidelnud, ometi ei kartnud nad surma ja nad mõtlesid rohkem oma isade vabadusele kui oma elule; jah, nende emad olid neile õpetanud, et kui nad ei kahtle, siis Jumal päästab nad.” (Alma 56:45–47)
Ka vabadussõjas oli oma roll täita meie kaasaegsetel Heelamani 2000 noorel sõjamehel. Need olid kõik koolipoisid, kes kuuldes, et kodumaa on hädas, omamata mingit kogemust, teadmata, mis neid ees ootab, jätsid oma õpingud ning asusid täitma oma kodanikukohust – kaitsma oma kodumaa iseseisvust.
Ma usun, et paljud meist on näinud filmi „Nimed marmortahvlil” või lugenud Albert Kivikase samanimelist romaani. See on ehk kõige parem sõnum meie vabadusvõitluse teemal, kuivõrd see näitab, et tegu polnud mitte rahvuste vahelise sõjaga, vaid see oli ühelt poolt demokraatia ja enesemääramise ning teiselt poolt totalitarismi vaheline sõda.
Praegu on meil õnnistus elada vabal maal. Me ei peaks seda võtma iseenesestmõistetavalt. See on suur asi, mille eest me peaksime iga päev tänulikud olema, mille eest palvetama ja meie Taevast Isa tänama. Me peaksime tegema kõik, et need õnnistused säiliksid ka meie lastele ja lastelastele.
See on ka põhjus, miks ma tahan pöörduda teie poole, nii noored kui vanad, et te võtaksite oma südameasjaks Eesti elu edendamise. Siduge oma tulevik meie maaga, isegi kui võib näida, et kusagil võõral maal on ehk elu lihtsam ja raha kergemini kättesaadav. See on Issanda tahe, et me ehitaksime Siionit just siin, oma kodumaal. Meil on selleks kõik võimalused, meil on vaba maa, meil on Issanda Kirik, Tema preesterlus, kõik vajalik igavesteks õnnistusteks – igaveseks eluks.
Jeesuse Kristuse nimel, aamen!