Miks ma ikka siin olen?

Jenny Harris

Milleeniumipõlvkonna naine

„Issand, kelle juurde me läheme? . . . Me oleme uskunud ja tundnud, et sina oled Jumala püha!” (Jh 6:68–69)


Lugesin hiljuti millenniumi põlvkonna esindaja kirjutatud artiklit usust. Sel ajal kui järjest enam noori täiskasvanuid jätab kiriku ja usu, küsis ta endalt: „Miks ma ikka siin olen?” See pani mind mõtlema ja pärast seda olen tihti endalt küsinud: „Miks ma ikka siin olen?”

Siin ja usklik. Siin ja kristlane. Siin ja Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige.

See ei ole väga populaarne otsus ega ka väga mugav, kuid siin ma olen. Miks?

Miks ma siin olen, kui emad, kellega kohtun mänguväljakul, keelduvad mu kutsest tulla kirikusse ja vastavad „Oi ei, me pole usklikud”? Pärast seda muutub vestluse jätk imelikuks. Kas usu jagamise soov on nii kohutav?

 

Miks ma siin olen, kui kauaaegne kirjasõber küsib mu käest, mida mu usk arvab homoseksuaalsusest? Ma muretsen, et meie erinevad vaated saavad sõprusele saatuslikuks.

Miks ma siin olen, kui eeskujud, keda imetlesin, on lahkunud? Nad paistavad õnnelikena. Trendikad. Neid ei sega ranged kõlblusnormid, piirangud toidu suhtes või seksuaalsed piirid.

Miks ma siin olen, kui kohalik kristlik raamatupood müüb kirjandust, mis ründab mu uskumusi? Kas poleks lihtsam elada omaenda südametunnistuse järgi maailmas, mis pakub väga vähe toetust usuliste veendumuste suhtes?

Ma olen kuid mõtisklenud ja Püha Vaim vastab aeglaselt mu küsimustele. Miks ma olen siin?

Ma olen siin sel põhjusel:

See on Jeesuse Kristuse Kirik ja soovin olla, kus iganes Tema on: Tema nimi, Tema sõnum, Tema lahkus.

Jesaja kirjutas: „Sest mäed eemalduvad ja künkad liiguvad”, aga minu lahkus sinu vastu ei kao (vt Js 54:10). Ma vajan seda lahkust! Sest kui ma olen patune ja aldis halvustama ning kohut mõistma, siis Tema suunab mind näitama enda ja teiste suhtes üles lahkust.

Ma olen siin sel põhjusel:

Meeleparandus ei ole lihtne ega mugav, kuid see on üleskutse, mida vajan kõige rohkem. Seda üleskutset ei leia ma eneseabiraamatutest ega sotsiaalmeediast nii tihti, kui leian seda Jumalalt. Ma võin olla kindel, et Püha Vaim ja Kiriku juhid kutsuvad mind olema minu enda parim versioon.

Ma olen siin sel põhjusel:

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikul on tasustamata vaimulikkond ja nõukogu poolt juhitav kogudus, mis tähendab, et mind ja meid kõiki vajatakse. Olgu ülesandeks pühapäevakooli õpetamine või uue teenimisülesande vastuvõtmine, olen tänulik võimaluste eest harjutada ligimese armastamist nagu iseennast (vt Mt 22:36–40).

Ma olen siin sel põhjusel:

Olen näinud, kuidas pühendunud pühakirjade uurimine leevendab mu sotsiaalset ärevust, abieluprobleeme ja emalikku ängi. Ma ei saa öelda, et Mormoni Raamat ja Piibel on lihtne lugemisvara, kuid need on ainsad raamatud, mille lugemist ma mitte kunagi ei lõpeta. Enamik minu poolt loetavatest raamatutest on päevakajalised või maised, kuid pühakirjad on igavesed ning jumalikud. Seda on mu elus rohkem vaja.

Ma olen siin sel põhjusel:

Joseph Smithi kogemus annab mulle loa küsida suuri küsimusi. Et vastata mu kõhklustele palvega. Et uskuda tähtsasse nägemusse ja jumalikku algatusse.

Ma olen siin sel põhjusel:

Õigesti austatud preesterlus muudab heasoovlikud mehed ja naised lahketeks abikaasadeks ning õrnadeks emadeks ja isadeks. Naise, abikaasa ja emana ei saaks ma olla tänulikum. Ma ei õnnista sakramenti ega juhata kogudust, kuid ma viljelen preesterluse väge, mis võimaldab inglite teenimist (vt ÕL 107:20). Ma usun, et see on preesterluse vägi, mis elustab mu parimad püüded küsida inspireeritud küsimusi, leinata nendega, kes leinavad, ning seista teiste heaolu eest. Prohveti korraldusel proovin „ammutada heldelt Päästja väest tuge oma pere ja teiste teile armsate inimeste abistamiseks” (Russell M. Nelson. Vaimuaarded. – 2019. a sügisene üldkonverents).

Ma olen siin sel põhjusel:

Meil on prohvetid ja kaksteist apostlit. Ja erinevalt suuremast osast kuulsustest või sotsiaalmeedia suunamudijatest on nende eesmärk suunata mind olla rohkem Päästja sarnane (vt Ap 10:43). Nende sõnad inspireerivad igat mu sammu.

Ma olen siin sel põhjusel:

Mu perekond on siin. Mu lapsed, vanemad, õed-vennad, vanavanemad ja vanavanavanemad. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on mu pärand. Siin tunnen ennast kodus.

(Mitte kõik ei saa oma vanemate usule toetuda. Suur aplaus teile, usu teerajajad.)

Ma olen siin sel põhjusel:

Mu usk Jeesusesse Kristusesse ja Tema prohvetitesse on panustanud mu elu headusesse: mu haridus, lapsed, abielu, armastus naabrite vastu. Kui olen oma eluga rahul, siis on see sellepärast, et olen pühendunud Päästjale, Tema evangeeliumile ja Tema Kirikule.

Siis miks ma olen siin?

Vastus pühakirjades tuli esmalt Peetruselt. Johannese 6. peatükis loeme, et teised jüngrid olid usust loobumas ja Jeesus küsis Peetruselt: „„Kas ka teie tahate ära minna?”

Peetruse vastus: „Issand, Kelle juurde me läheme? . . . Me oleme uskunud ja tundnud, et sina oled Jumala püha!”” (Jh 6:67–69)

Teiste sõnadega öeldult: ma olen kindel, et Jeesus on Kristus, elava Jumala Poeg. Ma usun, et see on Tema Kirik. Ja ma rõõmustan siia kuulumise üle.

Seega hoolimata sellest, mida millenniumi põlvkonda kuuluvad kaaslased erinevates usulahkudes otsustavad teha, võite kindlad olla, et minuga kohtute kirikus. Sel nädalal ja ka järgmisel nädalal. Ja igal järgneval.

Ma jään siia. Siia koos usuga. Siia koos Kristusega. Siia koos Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga.