Oma nooruspõlvest mäletavad paljud meist lugu väikesest poisist, kes rööviti oma vanematelt ja viidi kaugesse külla. Seal kasvas poiss nooreks meheks, kuid ei teadnud midagi oma tegelikest vanematest ja maisest kodust.
Kus küll oli ta kodu? Kust küll võis ta leida oma ema ja isa? Oh, kui ta vaid mäletaks kas või nende nimesid, oleks ta ülesanne vähem lootusetu. Meeleheitlikult püüdis ta meenutada viivukestki oma lapsepõlvest.
Nagu välgatusena meenus talle kirikukella helin, mis tervitas küla igal hingamispäeva hommikul. Noormees eksles külast külasse, püüdes avastada tuttavat helinat. Mõned kõlasid sarnaselt, teised erinesid tunduvalt sellest, mida ta mäletas.
Mõne aja möödudes seisis noormees ühel pühapäevahommikul väsinuna ühe tavalise linna kiriku ees. Ta kuulatas teraselt, kui kellad hakkasid lööma. Heli oli tuttav. See ei sarnanenud ühelegi nendest kelladest, mida ta oli kuulnud, välja arvatud see, mis helises tema lapsepõlvemälestuses. Jah, see oli seesama kell. Selle helin oli tõeline. Ta silmadesse valgusid pisarad. Ta süda rõõmustas. Hing täitus tänulikkusega. Noormees laskus põlvili, vaatas üles, kõrgemale kellatornist, koguni taevasse, ja sosistas tänupalves: „Tänu olgu Jumalale. Ma olen kodus.”
Neile, kes siiralt otsivad, on Jeesuse Kristuse evangeeliumi tõde nagu meenunud kellahelin. Paljud teist on rännanud kaua teel selle järele, mis heliseb tõeliselt. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik saadab teile tõsise palve. Avage oma uksed misjonäridele. Avage oma mõistus Jumala Sõnale. Avage oma süda, isegi oma hing sellele vaiksele häälele, mis tunnistab tõest. Nagu prohvet Jesaja lubas: „Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb ‥ : „See on tee, käige seda!”” (Js 30:21) Siis tahate teiegi, nagu see poiss, kellest ma rääkisin, põlvitada ja ütelda teie ja minu Jumalale: „Ma olen kodus.”
(Katkend president Thomas S. Monsoni 2000. a sügisese üldkonverentsi kõnest)