Olen armastanud rattaga sõitmist vist kogu elu. See on olnud hea trenni- ja liiklusvahend, kuid peale selle on rattasõit mulle ka väärtuslikke põhimõtteid õpetanud. Üks õppetund on pannud mind pea iga päev mõtlema selle üle, kuhu ma vaatan ja kuhu ma lähen.
Üldjuhul sõidan rattaga tänaval. Teed on siledad ja enamasti on seal hea sõita. Kuid peagi pärast abikaasaga tutvumist kutsus ta mind sõitma matkarajale. Olin uue proovilepaneku ootuses elevil, kuid peagi mõistsin, et sõit mägirajal ei sarnane millegi poolest sõiduga siledal teel. Mägirajad on kitsad ja täis takistusi, näiteks kive, juurikaid ja vagusid. Esimesel sõidul keskendusin igale ettejuhtuvale takistusele, püüdes pingsalt kividele otsasõitmist vältida. Oli lausa koomiline, et püüdes iga hinna eest neid vältida, näisin pidevalt just kivide ja vagude otsa komistavat.
Pärast mitmeid heidutavaid ebaõnnestumisi andis mu tulevane abikaasa mulle lihtsat nõu. Ta sõnas: „Selle asemel et keskenduda takistustele, vaata sinna, kuhu sa minna tahad, ja ratas tuleb ise järele.” Muhelesin selle nõuande peale. See kõlas liiga lihtsana, ent kuna takistustele keskendumine polnud just kuigi tõhus olnud, siis otsustasin järele proovida. Peagi tuligi mu teele üks kivi. Kuid kivi asemel keskendusin kitsale siledale teeribale, mis kivi kõrvalt mööda kulges. Minu üllatuseks läks ratas (ja mina selle otsas) täpselt sinna, kuhu tahtsin minna. Olin hämmastunud, et see põhimõte kehtis ikka ja jälle. Ilmselgelt oli ülejäänud sõit palju nauditavam.
Olen selle põhimõtte üle elu jooksul korduvalt mõelnud. Lisaks turvalisele viisile füüsiliste kivide ja muude ohtude keskel liigelda, on see osutunud ka heaks põhimõtteks, mille järgi turvaliselt vaimsel teekonnal navigeerida. Kui pööran liigselt tähelepanu maailma segavatele teguritele – hirmudele, võrdlemisele, sotsiaalmeediale jne, siis märkan, kuidas sihtkohast, kuhu lootsin välja jõuda, hoopis kaugenen. Ent kui püüan keskendada oma elu Päästjale ja Tema eeskuju järgimisele, siis mind tugevdatakse ja juhatatakse minu enda võimetest paremal moel.
Üks mu lemmikpühakirjalugudest räägib sellest, kuidas Kristus keset tormi jüngrite laeva poole kõndis. Alguses jüngrid kartsid, kuid siis tundis Peetrus Päästja ära ja palus, et ka Tema võiks vee peale minna. Ja seda ta ka tegi. Hoolsalt Päästjale keskendununa hakkas Peetrus vee peal kõndides Kristuse poole astuma. Ent siis kaldus ta tähelepanu kõrvale. Ta märkas tuult ja laineid (kaost ja heidutusi), mis tema ümber rullusid, ning hakkas vajuma. See polnud Peetruse võime, mille tõttu ta suutis algaineid juhtida, see polnud ka tormise mere ega lainete süü, et ta vajuma hakkas. Üksisilmi Jeesusele Kristusele keskendununa suutis Peetrus loodusseadusi eirata ja saavutada seda, mis oleks muidu olnud võimatu.
Olen õppinud vaatama, kuhu ma lähen, sest lähen sinna, kuhu vaatan. Nii lihtne see ongi. Alati tuleb ette takistusi ja tihtipeale on need heidutavad, kuid ma püüan eluteel ette tulevate katsumuste vahel navigeerides Päästja poole vaadata. Mida see praktilises mõttes tähendab? See tähendab iga päev rõõmuga Kristuse sõnast toitumist, sageli päeva jooksul nii ametlikult kui ka muudel viisidel palvetades inspiratsiooni ja juhatuse otsimist ning seejärel saadud inspiratsiooni ajel tegutsemist. See tähendab igapäevast tänulikkuse harjutamist ja templis käimist. See tähendab usaldamist, et Jumal on minust teadlik, ja selle asemel et küsida „Miks mina?“, küsida usus „Mida sa tahad, et ma sellest katsumusest õpiksin?”. Päästjale keskendumine ei tähenda, et takistused ära kaovad, kuid see muudab mind tugevamaks ning ma leian kitsa tee, mida mööda turvaliselt edasi minna.
Peetruse loo lõpp on samuti tähendusrikas. Vajuma hakates hüüdis ta Päästjat ning Jeesus sirutas kohe käe välja ning püüdis ta kinni. Kui ma fookuse kaotan, püüan meeles pidada, et Ta ootab mind väljasirutatud kätega tagasi enda juurde. Ta on kannatlik ja püsiv, alati valmis mind enda armastavasse embusesse püüdma.