Päev oli suurepärane.
Teate küll, esimene kord, mil julged lapsehoidjat palkamata kodust lahkuda, olles kindel, et su vanim laps suudab olukorra kontrolli all hoida. Selline oli üks päev mu venna ja ta naise jaoks. Lapsed rahulikult voodis magamas, ei suutnud õnnelikud vanemad lasta käest haruldast võimalust koos välja minna. Nad panid kirja hoolikad juhtnöörid ja läksid siis lähimasse kinno, jättes 11-aastase McKay vastutama.
Kujutlege nende ärevust, kui nad mõni tund hiljem koju tulles tundsid elektriseadme lühisest tekkinud kärsahaisu ning nägid ka suitsu. Nad sattusid paanikasse, tormasid mööda maja ringi, kontrollisid üle kõik lapsed ning siis võtsid ette McKay, kes segamatult diivanil raamatut luges.
„Kuule!” pahandas mu vend. „Mis siin toimub? Kas sa seda lõhna ei tunne?”
„Tunnen küll,” vastas McKay häirimatult, „ma vaatasin ringi ja ei näinud midagi. Tead, alguses käis see lõhn närvidele, aga pikapeale harjub ära.”
Kui hinnata, mis on tõeliselt oluline, oli McKayl õigus. Võime muutuda ohumärkide suhtes hoolimatuks. Kuid lisaks sellele, kui me ei leia piisavalt aega, et tegeleda igavese tähtsusega asjadega, võime hakata paaniliselt ringi jooksma, kustutades ühe tulekahju teise järel, ning tulemus võib olla hukatuslik.
Maailm muutub üha kiiremaks ja lärmakamaks ning meie jaoks on kriitilise tähtsusega leida aega selleks, mis on kõige tähtsam.
President Thomas S. Monson on öelnud: „Meie igapäevaelu kiirus matab meid enda alla. Aga kui me suudaksime hetkeks peatuda ja süüvida sellesse, millega me tegeleme, võiksime mõista, et oleme enamiku ajast hõivatud vähetähtsate asjadega. Teisisõnu, liiga sageli kulutame enamiku oma ajast, tehes asju, mis tegelikult pole suures plaanis kuigi tähtsad, ning jättes hooletusse palju tähtsama.” (Mida head ma täna kellelegi teinud olen? – 2009. a sügisene üldkonverents)
Mille võtate endaga kaasa, mille jätate maha?
Kui meie vai paar aastat tagasi matkale läks, oli meie teema „Mille võtate endaga kaasa, mille jätate maha?”. Olen selle peale palju mõelnud. Igaüks meist on rännakul. Me ei pruugi rännata käsikäruga Wyomingi väljadel, kuid me rändame sellegipoolest.
Meie rännak võib tähendada pikki päevi ja öid haige lapse kõrval, ühiste autosõitude planeerimist, kodutöödega aitamist ja ots otsaga kokku tulemist. Meie rännakud hõlmavad suhteprobleeme, rahalisi raskusi ning vaimse ja füüsilise tervise probleeme. Me kohtame rännakul üle jõu käivaid ülesandeid ja igapäevaseid tegevusnimekirju. Osa meist võivad rännata kesk kurbust, koguni üksildust või igavust. Kuigi me kõik kohtame elus erinevaid katsumusi, on üks, mis on kindel – meil kõigil on neist mõni.
Niisiis, mille võtame endaga kaasa ja mille jätame maha? Mina soovin täita oma käsikäru lepingute, suhete ja asjadega, mis tugevdavad mu iseloomu. Need asjad on igavikulise tähtsusega.
Kui hakkame mõistma, mis on kõige tähtsam selles elus ja järgmises, on meil lihtsam oma koormat kergendada. Me jätame liigse kõrvale, seame prioriteete ja vähendame segajaid, mis võivad meid mutta kinni vajutada, samal ajal kui teised käsikärud edasi liiguvad. Kui süü, meeleheide, patt ja kurbus meid rõhuvad, siis on aeg need kõrvale jätta ja täita oma käru usu, lootuse ja Jumalaga sõlmitud lepingute järjepideva uuendamisega.
Kas leiate isiklikku vaikset aega?
Joseph Smith on öelnud: „Püha Vaimu anni ilmingud … tehti väga harva ilmsiks avalikult[,] … üldjuhul on seda isikutele eraviisiliselt teatavaks tehtud, nende toas, kõnnumaal või põldudel ning tavaliselt ilma kisa ja kärata” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 121)
Kahjuks on meie maailm täis palju kisa ja kära. Saatan teab, kui suur on vaikuse mõjujõud ja nii püüab ta meid nendest hetkedest ilma jätta. Autosse istudes keerame kohe lahti raadio, trenni tehes paneme kõrva klapid ja õhtusööki valmistades mängib taustaks televiisor. Need segajad röövivad meilt vaikseid momente. Need asjad iseenesest ei ole halvad, kuid võimalik, et jääme ilma millestki paremast. Vanem M. Russell Ballard on öelnud: „Esitan teile apostlina järgmise küsimuse: kas leiate isiklikku vaikset aega? Olen mõtisklenud, kas neil, kes elasid varasemalt, oli rohkem võimalusi kui meil, et näha, tunda ja kogeda oma elus Vaimu kohalolu. Näib, et mida kirevamaks, valjemaks ja toimekamaks maailm muutub, seda raskem on tunda oma elus Vaimu. Kui teie elus puuduvad vaiksed hetked, kas hakkaksite alates tänasest neid leidma?” (Be Still, and Know That I Am God. – Kiriku Haridussüsteemi küünlavalgusõhtu noortele täiskasvanutele, 4. mai, broadcasts.lds.org)
Kui me ei võta aega ega pööra tähelepanu sellele, et end segajatest ja mürast eemaldada, ei pruugi Vaimu hääl meieni jõuda.
Mida teeme sellist, mida me tegema ei peaks?
President Russell M. Nelson on õpetanud: „Leidke endale vaikne koht, kuhu saate regulaarselt minna. Olge Jumala ees alandlik. Valage süda oma Taevase Isa ette. Pöörduge Tema poole, et saada vastuseid ja tröösti. Palvetage Jeesuse Kristuse nimel oma murede, oma hirmude, oma nõrkuste, jah, koguni oma südameigatsuste eest. Ja seejärel kuulake!” (Ilmutus Kiriku tarvis, ilmutus meie elu tarvis. – 2018. a kevadine üldkonverents)
Vaikse palvemeelse mõtisklusaja leidmises peitub suur vägi. Isegi Kristus võttis aega, et jätta rahvahulgad ja vestelda oma Isaga. Kirjakohas Matteuse 14:23 on kirjas: „Kui ta siis rahva oli lasknud minema, läks ta ise üles mäele üksipäini palvetama. Ja õhtu tulles oli ta üksinda sealsamas.”
Vanem Kim B. Clark jagas kõnes seminari- ja instituudiõpetajatele elumuutvat nõu. Tema ja ta naine esitavad endale regulaarselt kaks järgmist küsimust:
Mida teeme sellist, mida me tegema ei peaks?
Mida me ei tee, aga peaksime tegema hakkama?
Esitage endale need küsimused, kuulake hoolikalt, et saada vastuseid ja seejärel tegutsege selle ajel, mida olete õppinud. Issand armastab meid ja on meie jaoks olemas iga meie elu pisiasja puhul. Kui me iga päev Issandat tõsise kavatsusega otsime, siis Ta õnnistab meid. Ta kosutab meid ja annab meile rahu. Kui me pole liigselt hõivatud vähetähtsate asjadega, vaid keskendume Kristusele, võime ka rahutus maailmas olla rahulikud ja keskendunud.
Kohandatud 2018. a mais BYU Naistekonverentsil peetud kõnest.