Kas olete kunagi tundnud hirmu, teadmata, mille ees? Tundnud sügaval oma luudes, et midagi on kohutavalt valesti, kuid teil pole aimugi, mis see võib olla?
Mina olen. Ma olen seda tundnud nii kaua, kui mäletan. Algkoolis käies muutusin kohutavalt närviliseks, kui meil toimusid tuletõrjeõppused. Ma ei kartnud hoiatussignaali – tegelikult läks kõik palju ladusamalt, kui ma ei teadnud, et meil tuletõrjeõppus toimub. Ma muutusin ärevaks, kui teadsin, et see toimub. Seda on raske mõista, kuid teades, mida ma nüüd enda kohta tean, mõistan, et kannatasin esimeses klassis kurnava ärevushäire käes. Ma teesklesin, et olen haige, et mu ema mulle enne tuletõrjeõppust järele tuleks. Ma püüdsin talle selgitada, mis mind selles teadmises häiris, kuid ma ei suutnud seda teha. Ma ei suutnud oma tundeid sõnadesse panna. Ma ei osanud kirjeldada seda kõikehõlmavat paanikat oma ajus, et peagi juhtub midagi kohutavat.
See tunne ei tabanud mind ainult tuletõrjeõppuse puhul. Ma muretsesin iga võimaliku asja pärast. Ma olin meister ülemõtleja. Inimesed ütlesid mulle, et ma ei muretseks, kuid ma ei suutnud mitte muretseda.
Kirikus rääkisid minu noortejuhid, et me kontrollime oma mõtteid. See polnud esimest korda, kui seda kuulsin, kuid see oli esimest korda, kui mõistsin, et ei suuda oma ärevaid mõtteid kontrollida. Ma tundsin häbi, tundsin, et olen katki, sest vaatamata sellele, kui väga ma püüdsin, ei suutnud ma ennast nendest sügavatest, pimedatest mõttespiraalidest välja tõmmata. Ma olin täielikult minu aju vallanud krati võimu all. Ma teadsin, et see pole normaalne, kuid ma ei teadnud, mida teha, Seega ei teinud ma midagi.
Minu kogemus keskkoolis oli mõttespiraalide tsükkel, mis keerles ümber minu enesehinnangu, perfektsionismi ja ebakindluse. See polnud mingi elu, mida ma elasin! Õnneks ümbritsesid mind inimesed, kes tõmbasid mind välja minu halvimate hetkede pimedusest.
Misjonil olles muutusid minu ärevushäired kontrollimatuks. Oli päevi, mil mind kisti liigagi tuttavasse enesekahtluse spiraali. Kogu misjoniga kaasaskäiv tegevuste rohkus muutis lihtsaks ignoreerida seda, mis toimus minu sees. Kui ma seejärel koju naasin, olin ma veel hullemas seisus. Mõtlesin, et see on kõik seotud minu enesehinnangu probleemidega, kuid see oli vaid üks põhiprobleemi sümptomitest.
Kõige hullemat ärevust kogesin oma bakalureuseõppe viimasel aastal. Tundsin pidevalt, nagu mu aju oleks prügikast, millesse keegi on torganud kahvli. Selle pideva müra ja ebamugavuse eest, mis tuli mu enda ajust, ei olnud võimalik põgeneda. Ühel päeval pidin kirikust lahkuma ja koju minema. Ma ei teadnud, miks, ma lihtsalt ei suutnud enam kirikus olla. Pidin sealt minema saama. Tundsin, et ei suuda oma aju välja lülitada, mida ma ka teha ei püüdnud. Hakkasin tegema asju, mis olid ennast hävitavad. Need olid väikesed, kuid mulle ei meeldinud, mis suunas need harjumused mind viisid. Ma rääkisin oma piiskopiga ja ta soovitas mul teraapiasse minna, sest nägi seda, mida mina ei näinud, Et ma otsisin kontrolli valedest paikadest.
Ma hakkasin teraapias käima ja ta aitas mul ärevusega silmitsi seista. Kõige rohkem meeldis mulle tema ütlus, et ärevus on osa meie instinktist kas võidelda või põgeneda, mis on oluline osa inimeseks olemisel, kuid kahjuks ei suuda minu aju teha vahet koolieksami ja karu vahel. Tundsin, et mulle on abiks, et sain öelda usaldusväärsele inimesele: „Ma tunnen ärevust ja seda põhjustab . ‥ ”. Enamasti oli minu usaldusisikuks ema. Alguses oli raske talle oma ärevusest rääkida, sest kui olin varem oma muresid kellegagi jaganud, olid nad lihtsalt öelnud, et ma ei muretseks. Kuid minu aju ei suutnud murest lahti lasta ja selle tõttu said nad minu peale pahaseks. Ma mõtlesin: „Ma ei püüa ju olla raske isiksus. Ka ma ise ei taha, et ma niimoodi käituksin!” Õnneks ei eiranud minu ema mind kunagi. Ta oli väga kaastundlik ja jagas oma kogemusi sünnitusjärgsest ärevusest. See aitas mul tunda end vähem katkise ja üksikuna.
Minu ärev aju on osa minust. Mu olukord on palju paranenud, kuid on ikka päevi, kui ma ei saa hingata ja minu aju ei leia rahu. Vaid mõne nädala eest olin toidupoes ja tundsin, et pean kas põrandale istuma ja nutma või otsekohe poest lahkuma. Küllap kogen paanikahoogusid ka tulevikus. Misjonil olles kuulsin lõiku ühest kõnest, mis mulle südamesse läks. „Vennad ja õed! . . tunnistage oma nõrkusi ja seiske nendega silmitsi, kuid ärge laske neil ennast halvata, kuna mõned neist on teie kaaslased, kuni te sellest elust lahkute.” Sel hetkel ma teadsin, et minu suurimad raskused – ärevus, perfektsionism, enesekahtlus – jäävad minuga terveks minu eluks. Ma ei suuda nende eest põgeneda või neid sügavale endasse matta. Ma pean neile silma vaatama või nad söövad mind elusast peast.
Liiga sageli keskendume sellele, kuidas katsumusi ületada, ega kaalu võimalust, et need võivad jääda meiega. Meie elus on mööduvaid faase ja nendega kaasnevaid katsumusi, kuid meie elu suurimad proovilepanekud jäävad meiega arvatavasti kuni elu lõpuni. Me peame õppima neid koormaid kandma ja nendega elama, selle asemel et soovida, et need ühel päeval kaovad.
Ühel kõige raskemal hetkel lugesin vanem Jeffrey R. Hollandi kõnet „Nagu katkine anum”. Tundsin end nii katkisena, kuid selle lugemine tõi mulle ebatavalist tröösti.
„Neid raskeid teemasid mõista ja nendega rahu teha püüdes on ülimalt oluline meeles pidada järgmist: me elame – ja me ise soovisime elada – langenud maailmas, kus pannakse meie ustavad püüdlused jumalikel eesmärkidel ikka ja jälle proovile.”
See tuletas mulle meelde, et ma ise otsustasin tulla ebatäiuslikku maailma ebatäiusliku inimesena. Enne kui ma maa peale tulin, otsustasin ma lasta end proovile panna. Selles teadmises, et see tundmatu, ebatäiuslik elu oli minu enda valik, on vägi. Vanem Holland jätkab:
„Selle plaani juures saame kõige suuremat lohutust teadmisest, et meile lubati saata Päästja – Lunastaja, kes meie usust sõltuvalt võib aidata meil need raskused võidukalt ületada, isegi kui selle hind oli hoomamatult kõrge nii Isale, kes saatis oma Poja, kui ja Pojale, kes lepituse ellu viis. Vaid oskus hinnata seda jumalikku armastust saab muuta meie endi väiksemad kannatused esmalt talutavaks, seejärel mõistetavaks ning lõpuks lunastavaks.”
Me oleme selles maailmas, et mõista, kui väga me vajame Jeesuse lepitust kõigi nende asjade pärast, mis meid purustavad.
Kuigi me ei tea, milline oli apostel Pauluse proovilepanek, teame, et see oli püsiv. Just nagu mina olen palunud, palus ka Paulus, et Issand tema probleemi eemaldaks, kuid Ta ei teinud seda ja Paulus pidi õppima sellega toime tulema. Ta kirjutas:
„On mulle liha sisse antud vai. . . .
Sellesama pärast olen ma kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks.
Aga ta ütles mulle: „Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!” Nii ma siis tahan meelsamini kiidelda oma nõtrustest, et Kristuse vägi asuks elama minusse.
Sellepärast olen meeleldi nõtrustes, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja kitsikustes Kristuse pärast; sest kui olen nõder, siis olen vägev!” (2Kr 12:7–10).
Mõned meie katsumused ei kao selles elus ja see on hea, sest need võivad muuta meid rohkem meie Päästja sarnaseks. Õppides nendega kannatlikult toime tulema ja enda ning teiste vastu kaastundlik olema, võime saada enda parimaks versiooniks.
Kui minu elus on raskeid hetki – hetki, mil ma ei ole endaga kannatlik ega kaastundlik – siis annan endast parima, et toetuda Taevasele Isale. Sageli otsin ma mõistmist või kinnitust oma tunnetele. Enam kui korra olen mõelnud järgmistele sõnadele Jesaja raamatust: „Su müürid on alati mu silme ees!” (Js 49:16).
Taevane Isa on minu probleemidest teadlik. Ta näeb, kui raske on mul tunda, et minu mõtted pole päriselt minu omad. Just nagu ma tean, et Ta on koos minuga nutnud, tean ma, et Ta on olnud minuga hetkedel, kui ma ei suuda hingata ja tunnen hirmu, teadmata, mispärast. Lootsin alati, et suudan ärevusest üle saada – selle asemel on Taevane Isa andnud mulle rahu sügavate ahastuste hetkedel.