Mõni aeg tagasi kutsus piiskop meie kogudust mõtlema mõnele nõrkusele või patule, mida võiksime piltlikult sakramendilaua äärde jätta, et Jeesus Kristus selle ära võtaks. On patte, mida olen kandnud endaga kogu oma noore täiskasvanuelu aja, millest olen püüdnud võitu saada, kuid pole seda palve ega iseenda tahtejõuga teha suutnud. Vaatamata aastate jooksul toimunud kasvule teadsin, et pean nendest üle saama, et võiksin jätkuvalt edeneda.
Piiskopi üleskutsele järgnenud pühapäeval otsustasin, et jätan vaid ühe oma pattudest sakramendilaua äärde, mis sümboliseerib Päästjat ja Tema lepitusohvrit. Kui valmistusin sakramenti võtma, meenus mulle, et sakramendilauda kattev lina sümboliseerib Tema surilina ja leib ja vesi esindavad Tema keha ja verd.
Siiralt ja kogu südame jõuga uuendasin oma ristimislepinguid ja ütlesin südames palve, paludes Taevase Isa abi, et seda pattu hüljata. Siis juhtus midagi täiesti ootamatut: minu soov patustada kadus. Ma proovisin seda veel mõned korrad ja sama toimus ka teiste pattudega. Kas see oli liiga hea, et olla tõsi?
Oma tahte Tema tahtega joondamine
Järgmisel nädalal teadsin, millist pattu soovin sakramendilaua äärde jätta, kuid ei tundund, et olen valmis sellest loobuma. Tagasi vaadates mõistan, et minu süda ei olnud päris õiges kohas. Ma ei olnud küllalt siiras, et pühendunult muutuda. Kuid ma mõistsin, kui palju see patt Taevasele Isale haiget teeb. Ma teadsin, et pean joondama oma tahte Tema tahtega ning keskendama oma elu Tema ümber ja saama vabaks. Seega andsin endast parima, et seda teha.
Vältisin igasugust kiusatust, mis võiks mind selle patu juurde viia. Muutsin viisi, kuidas iga päev pühakirju lugesin, ja mõtisklesin nende üle tõsiselt ja rakendasin neid oma ellu. Ma keskendusin siirusele ja pühendusin muutumisele ning püüdsin iga päev teha Issanda tahet enda tahte asemel. Ma seadsin Tema esikohale, sest teadsin, et ei suuda seda pattu hüljata ilma Päästja lepituse väeta. Teda jätkuvalt esikohale seades suutsin selle patu sakramendilaua äärde jätta. Olin lõpuks vaba millestki, mis oli mind nii palju aastaid tagasi hoidnud.
Selle protsessi kaudu sain lähemale oma Taevasele Isale ja Päästjale. Ma kujutasin ette, kuidas nad kõik need aastad kannatlikkuse ja armastusega minu peale vaatasid – teades, et lõpuks loobun pattudest, mis vaimselt minu edenemist takistasid. Ja kui olin valmis neist loobuma, oli Jeesuse Kristus kohal, et mind tõsta – võtta mul käest ja anda mulle andestust ja jõudu. Ta oli juba valmistanud mulle tee pattudest vabanemiseks Tema lepituse kaudu. Ta maksis tasu minu nõrkuste, eksimuste ja pattude eest. Ma pidin Teda vaid usaldama.
Te võite edasi liikuda
Sel ajal lugesin Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikme, vanem Richard G. Scotti (1928–2015) sõnu, mis andsid mulle vajaliku tõuke: „Kui teie elu on segaduses ja tunnete end ebamugavalt ja ebaväärilisena ‥ , siis ärge muretsege. Ta juba teab sellest kõike. Ta ootab, et te alandlikult põlvitaksite ja astuksite esimese sammu. Palveta, et saada jõudu ‥ Palvetage, et Päästja armastus valguks teie südamesse.”
Kui me järgmisel nädalal laulsime laulu „Oi, Jeesuse halastuses leian varju ma” (minu lemmiklaulu), siis tundsin, et iga sõna oli tõde; leidsin tõesti varju – tundes Tema halastust, et minult oli ära võetud see, millega olin üle aastakümne võidelnud. Ma imestasin, et sain Päästja lepituse väe kaudu edasi minna. Et Ta suudab parandada kõik patud ja haavad ilma nendest jälgegi järele jätmata. Et minu minevik ei pidanud mind kinni hoidma.
Mul on veel palju, mida õppida ja millest üle saada, kuid minu elu on tõusuteel. Ma tunnen rohkem rõõmu ja rahu. Ma väljendan rohkem tänu. Ma saan lähemale Taevasele Isale ja Päästjale ning tugevdan oma tunnistust nende kohta. Iga päev, mil otsustan uuesti proovida, lähenen ühe sammu võrra neile ja inimesele, kelleks nemad soovivad, et võiksin saada.
(Loe seda ja teisi artikleid 2020. aasta aprillikuisest Liahoonast)