Kui mina olin diakon, meeldis mulle pesapall. Tegelikult meeldib see mulle praegugi. Mul oli pallipüüdja kinnas, millele oli kirjutatud nimi Mel Ott. Tema oli minu ajal parim mängija. Me mängisime sõpradega palli väiksel kõrvaltänaval meie majade taga. Meie mänguväljak oli kitsas aga käis küll, kui sa lõid otse väljaku keskele. Kui sa lõid aga palli paremale, oli katastroof uksel. Seal elas proua Shinas, kes jälgis meie mängu oma köögiaknast ja niipea, kui pall tema trepi ette veeres, püüdis tema suur koer palli kinni ja andis selle talle, kui ta ukse avas. Proua Shinas läks tagasi oma majja ja lisas palli teiste pallide hulka, mis ta oli varem konfiskeerinud. Ta oli meie karistus, meie lõbu ära võtja – isegi meie elu hukatus. Kellelgi meist ei olnud proua Shinase kohta midagi head öelda, küll aga piisavalt halba. Keegi meist ei rääkinud temaga ja tema ei rääkinud kunagi meiega. Tema üks jalg ei paindunud, mis raskendas tal kõndimist ja põhjustas talle ilmselt palju valu. Temal ja ta abikaasal ei olnud lapsi, nad elasid eraklikult ja tulid harva oma majast välja.
See eraviisiline sõda jätkus mõnda aega – võib-olla kaks aastat – ja seejärel sulatas inspireeritud sulailm talve jää ning tõi surnud seisundisse heade tunnete kevade.
Ühel õhtul, kui ma täitsin oma igapäevast majaesise muruplatsi kastmise ülesannet, hoides käes vooliku otsa, nagu oli tol ajal kombeks, märkasin ma, et proua Shinase muruplats oli kuiv ja hakkas pruuniks muutuma. Ma tõepoolest ei tea, mis minuga juhtus, aga ma kulutasin mõned minutid rohkem aega ja kastsin meie voolikuga ka tema muru. Ma jätkasin seda kogu suve jooksul ja siis, sügise saabudes, pritsisin ma tema muru veega lehtedest puhtaks, nagu ma tegin ka meie muruga ja kuhjasin lehed tänava äärde hunnikutesse kas siis põletamiseks või ära koristamiseks. Ma ei olnud näinud proua Shinast kogu suvi. Me olime poistega juba tükk aega tagasi kõrvaltänaval palli mängimast loobunud. Meie pesapallid olid otsa lõppenud ja meil ei olnud raha, et neid juurde osta.
Ühel varaõhtul avanes proua Shinase uks ja ta viipas mulle, et ma hüppaksin üle väikese aia ja tuleksin tema trepi juurde. Ma tegin seda ja kui ma temale lähemale jõudsin, kutsus ta mind oma elutuppa, kus mul paluti istuda mugavasse tooli. Ta pakkus mulle küpsiseid ja piima. Seejärel läks ta kööki ja tuli tagasi suure kastitäie pesapallidega, mis esindasid tema mitmeid konfiskeerimishooaegu. Täidetud kast kingiti minule. Varandus aga ei olnud peidus kingituses vaid pigem tema sõnades. Ma nägin esmakordselt proua Shinase näos naeratust ja ta ütles: „Tommi, ma tahan, et sa võtaks need pesapallid endale ja ma tahan sind tänada, et sa olid minu vastu hea.” Ma väljendasin temale oma tänulikkust ja lahkusin tema kodust parema poisina, kui ma olin sisenedes. Me ei olnud enam vaenlased. Me olime nüüd sõbrad. „Kuldne seadus” oli jälle toiminud.
(Katkend president Thomas S. Monsoni 2000. a kevadise üldkonverentsi kõnest „Teie igavene rännak”.)