Tihti kui ma näen oma poega mind vaatamas, meenuvad mulle hetked omaenda isaga, ja ma mäletan nii selgelt kuivõrd ma tahtsin olla just selline nagu tema. Ma mäletan, kuidas mul oli plastmassist habemeajamisnuga ja omaenda purk habemeajamisvahtu käes ning igal hommikul ajasin ma habet, siis kui temagi seda tegi. Ma mäletan, kuidas ma tema jalajälgedes edasi-tagasi käisin, kui ta suvel muru niitis.
Nüüd ma tahan, et minu poeg minule järgneks, ja sellest hoolimata hirmutab mind teadmine, et tõenäoliselt ta seda teebki. Hoides seda väikest poissi oma süles, tunnen ma taevast koduigatsust, igatsust armastada nii nagu Jumal armastab, lohutada nii, nagu Tema lohutab, kaitsta nii nagu Tema kaitseb. Vastus kõikidele mu lapsepõlve hirmudele oli: „Mida isa teeks?” Nüüd, mil mul on oma laps kasvatada, loodan ma Taevase Isa peale, et ta mulle just seda ütleks.
Palju asju minu kaootilises lapsepõlves olid ebakindlad, aga ühte asja teadsin ma kindlalt: et mu isa mind armastab. See kindlus oli mulle mu noores elus ankruks. Ma õppisin tundma ja armastama Issandat, kuna mu isa armastas teda. Ma ei ole kunagi nimetanud kedagi lolliks või kasutanud Issanda nime asjatult, kuna ta õpetas mulle, et Piiblis on kirjas, et ma ei tohiks seda teha. Ma olen alati püüdnud kanda vastutust oma vigade eest, kuna mu isa seda tegi. Hoolimata sellest, et ta oli mõnda aega Kirikust eemal, teenis ta oma elu lõpus misjonil ning töötas ustavalt templis. Ta armastas kogu oma südamest. Ja tänu temale, armastan ka mina.
(Katked vanem Hollandi 1999. a kevadise üldkonverentsi kõnest)