Ühiskond püüab meid veenda, et meie identiteedi ja väärtuse tunnetamine on kuidagi seotud vara, mõjupositsiooni ja teiste tunnustusega. See innustab meid keskenduma rohkem „omamisele” kui „olemisele”.1 Kuid see teerada lõpeb sageli eluaegse võistlemise ja võrdlemisega, tekitades paljudes meist ärevust, rahulolematust ja üha suuremat üksildust. Üksikud pääsevad sagedaste ja lakkamatute sõnumite küüsist, et me pole piisavalt head või oleme lihtsalt küündimatud.
See on hästi läbimõeldud eksiõpetus.
Vastane mõistab identiteedi tähtsust ega soovi, et me avastaksime või mõistaksime, kes me tõeliselt oleme. Kuid me oleme enam kui see, mida maailm meil uskuda laseb. Võib-olla isegi enam, kui me ise ette kujutame või mõistame.
Päästja veetis nelikümmend päeva Juudea kõrbes paastudes, oma Isaga suheldes ja oma ametlikuks maiseks missiooniks valmistudes.2 Vastane tuli Teda just sel ajal kiusama, ahvatledes Teda füüsilisele isule järele andma, avalikku tunnustust otsima ja maailma rikkusi või väge inimeste seas vastu võtma.3 Kuid vanem James E. Talmage on pidanud neist kolmest esileküündivast kiusatusest veelgi suuremaks seda salakavalat kiusatust,4 millele vihjas küsimus: „Kui sa oled Jumala Poeg”. Vastane tahtis, et Kristus kahtleks selles, kes Ta on.
Õnneks jäi Ta truuks ja vankumatuks. Kristus teadis, kes Ta on. Ning see andis Ta jumalikule missioonile väge ja jõudu ning eesmärgi ja suuna. Me oleme selle ausära tunnistajaks, kui Ta seisab Naatsareti kogudusekojas, deklameerib prohvet Jesajat ning kuulutab selgete ja kindlate sõnadega oma jumalikku poja staatust.5
Apollo templi eeskoja kohale Delfis on graveeritud sõnad „tunne ennast” (ehk muistses kreeka keeles „gnothi seauton”). Seda lühikest vaid kahesõnalist elutarkust on arutanud kogu ajaloo jooksul Sokrates, Platon, Emerson, Rousseau ja loendamatul arvul teisi. Kõik nad tunnistavad, et teadmises, kes me oleme, peitub vägi.
Teadmine sellest, kes me tõeliselt oleme, suunab Päästja-sarnaselt läbi elu ka meie käitumist ning annab jõudu ja juhatust. Sellepärast tahabki vastane nii väga, et me iseendas kahtleksime. Kahtlus on ta vägev tööriist ja nuhtlus kogu tänases maailmas. Ta ei taha, et meil oleks ei jõudu, väge, rahu ega juhatust. Ta tahab, et me teiega oma võimetes, oma otsustes, oma väärtuses ja eriti oma identiteedis kahtleksime. Ja lisaks sellele tunneme me end nüüdiselus vahel koormatuna, üksi, unustatu, tõrjutu ja ajuti ka küündimatuna.
Kuid kui me tõeliselt mõistame, et me oleme Jumala lapsed, hakkame me nägema iseennast, nagu Tema meid näeb. Me näeme, mis meis on head, ja näeme oma tõelist potentsiaali. Ja seda tehes tegutseme ja mõtleme me teistmoodi. Me mõistame vähem kohut, andestame heldemalt ning avastame, et oleme meelestunud rohkem üksteise armastamisele, teenimisele, meele ülendamisele ja trööstimisele. Meie põhifookus läheb „omamiselt” „olemisele” ja teistega ühenduses olemisele. Vanem Jeffrey R. Holland on õpetanud, et esimene suur tõde universumis on see, et Jumal armastab meid. Ta armastab meid puhtsüdamlikult, jäägitult ja kompromissitult. 6
See esmatõde on vägev. Jumal armastab teid ja te olete Ta lapsed. See kuulub teie igavese identiteedi juurde. Miski ei saa seda muuta. Vanem Uchtdorf on õpetanud, et „te olete universumi ülevaima, hiilgavaima isiku pojad ja tütred. Ta armastab teil lõputult.”7
Ärge kõhelge kahtlustesse uppuvas maailmas oma väärtuses ega selles, mida Taevane Isa teist arvab. Püüdke näha oma puudustest ja iseendas kahtlemisest kaugemale ning märgake, kes te tegelikult olete.8
Üks elu eesmärke on tunda Jumalat ja Jeesust Kristust.9 Kuid lisaks sellele on tähtis „tunda iseennast ja mõista oma jumalikku identiteeti.”
Meie ülim õpetus on see, et me oleme oma Taevaisa lapsed. See jumalik suhe on esmatähtis. Uus Testament on täis õpetusi, milles keskendutakse kaotsi läinu ja Tema jaoks kalleima tagasisaamisele. Isa ja Poja tähtsusjärjekord on selge. See on seotud teiega. Teie olete Tema töö ja Ta hiilgus. Teie olete Tema rõõmu allikas. Ja Jeesuse Kristuse lepitus on ülim viis, kuidas Taevane Isa teile oma armastust väljendab.10
Esimene suur tõde on see, et Jumal teid armastab. Te olete Ta lapsed ja olete Talle tähtsad. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
Viited
1 Erich Fromm (1976). To Have or to Be. United States. Harper & Row
2 Mt 4:1–11
3 David O. McKay. Conference Report, okt 1911, lk 59.
4James E. Talmage. Jesus the Christ, 10. ptk: In the Wilderness of Judea, 1915
5 Lk 4:18–21
6 Vanem Jeffrey R. Holland. Suurim vara, üldkonverents, okt 2021
7 Vanem Dieter F. Uchtdorf. The Reflection in the Water, KHSi küünlavalguseõhtu Brigham Youngi Ülikoolis, 1. nov 2009.
8 Vanem Dieter F. Uchtdorf. The Reflection in the Water, KHSi küünlavalguseõhtu Brigham Youngi Ülikoolis, 1. nov 2009.
9 Jh 17:3
10 Jh 3:16