Jõulude ajal kuuleme sageli inimesi rääkimas, et nad on juba jõulumeeleolus või veel mitte. Lumiste jõulude ootus, jõuluturu külastus ja kingituste tegemine või erilise jõululaua katmine on populaarsed viisid, kuidas tekitada see legendaarne pidulik meeleolu.
Kahjuks kaob selle käigus tihti ära jõulude tõeline tähendus. Sain selle õppetunni osaliseks oma misjonil. 1997. aasta detsembris viidi meid kaaslasega üle väikesesse linna Walesis ning asusime sinna koos elama. Seal oli väike armastav kogudus. Meie aeg seal oli nauditav ning tegime kõvasti tööd, lootes inimestele Kristusest rääkida. Detsembri teises pooles märkasime, kuidas kõik misjonärid peaaegu võistluslikus õhkkonnas teatasid, kuhu ja kui tihti liikmed neid õhtusöögile kutsusid. Sellest sai nagu spordivõistlus: mitu jõulusöömingut keegi kahele jõulupäevale suutis mahutada. Paljud kogenumad misjonärid rääkisid, kui maitsvad olid traditsioonilised jõulutoidud, ja ootasid kannatamatult selle erilise päeva saabumist. Kogu selle rõõmu keskel mõistsime kaaslasega, et me ei olnud saanud veel mitte ühtegi kutset. Midagi oli viltu. Kuid me ei tahtnud end peale suruda ja lootsime, et keegi kutsub meid siiski õhtusöögile. Jõulud lähenesid kiiresti, aga mitte midagi ei juhtunud. Natuke enne jõule toimus tsoonikonverents, kuhu tulid kokku kõik Walesis teenivad misjonärid. Konverentsil valitses imeline vaim. Kuid meie, misjonäride jaoks olid palju olulisemad kodust saadetud pakid, mis meile anti. Naasime kaaslasega õhinaga oma korterisse. Vastupidiselt kõigile oma vanemate reeglitele ja hoiatustele pakendil, avasin selle samal õhtul. Seal olid mõned väikesed kingitused, kiri minu vanematelt ning jõulumaiustused. Mul oli hea meel! See oli suurepärane õhtu, mil me mõlemad nautisime kodust saadetud maiuspalasid. Väikese mööndusega, et tegelikult polnud veel jõulud.
24. detsembriks polnud me kahjuks saanud ühtegi õhtusöögikutset. Asja tegi veelgi hullemaks see, et 24. oli ettevalmistuspäev ja meil oli plaan mängida jalgpalli koos teiste misjonäridega, mille järel oleksid kõik läinud otse oma õhtusöögile. Olime väga pettunud, kui saime teada, et teised vanemad olid unustanud meid mängule minekuks auto peale võtta. Kõndisime kaaslasega vihmas mööda linnatänavaid, et aega surnuks lüüa. Jõulumeeleolu oli meist kaugel.
Väsinult ja pettunult naasime õhtul koju, et süüa teha. Mäletan selgelt, kuidas astusin meie korterisse, kus küte oli jälle katki ja meie peredelt saadud jõulukingitused olid ammu lahti pakitud ning ära söödud. Ma seisin süngelt meie elutoas, tundes end tõepoolest väga üksildasena ja õnnetuna. Sain vaid jõulumuusika mängima panna. Tegingi nii. Kõlas Händeli „Messias” ja mu pilk rändas meie Päästja ja vanema venna Jeesuse Kristuse pildile. Pilt, nii nagu seda võib näha tuhandetes misjonäride korterites:
seinale kinnitatud viltu, ilma raamita. Kuid ühtäkki olid jõulud! Ma teadsin, miks olin seal. Ma teadsin, mida me tähistame ja miks see päriselt tähtis on.
Olen oma elus tähistanud palju imelisi jõule ja mul on palju ilusaid mälestusi. Kuid need 1997. aasta jõulud Walesis olid ilmselt minu senise elu kõige tähendusrikkamad jõulud. Jõulude ajal saadud tõeline kingitus oli sügavam armastus minu Päästja ja sõbra Jeesuse Kristuse vastu.
Oma 2021. aasta jõulusõnumis ütles meie prohvet president Russell M. Nelson:
„Nii paljud meie ümber tunnevad hirmu ja ebakindlust. Ma kutsun teid tegema oma südames ruumi neile isikutele teie ümber, kellel on raske näha Päästja valgust ning tunda Tema armastust. Mitte ükski kingitus ei ole nii tähendusrikas kui puhtast armastusest tulenevad teod üksildaste, kurnatute ja väsinute heaks. Need on kingid, mis tuletavad meile ja neile meelde selle aja tõelist põhjust: Jumala Poja Jeesuse Kristuse kingitust, kes sündis, et kõrvaldada kõik hirmud ja tuua igavene valgus ning rõõm kõigile, kes Teda järgivad.”
Olgu selle aasta jõulud teile võimalus tugevdada oma tunnistust Jeesusest Kristusest ning aidata ka teistel saada selle kingi osaliseks. See on minu palve. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.