Üks peamine evangeeliumi põhimõte on valmistuda ette puuduse ajaks. Töö, usinus ja kokkuhoidlikkus kuuluvad kuningliku elukorralduse juurde. Pidage meeles järgmisi Pauluse sõnu: „Kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu” (1Tm 5:8).
President James E. Fausti on öelnud: „iga isa ja ema on pere laohoidjad. Nad peaksid varuma kõike, mida nende pere vajaks hädaolukorras ... [ja] Jumal toetab meid meie katsumustes.”
President Thomas S. Monsoni kuulutas: „palju enam inimesi suudaks vastu pidada nende majanduslikus elus raevutsevatele lainetele, kui neil oleks olemas aastane toidutagavara... ja neil poleks võlgu. Me leiame täna, et paljud on seda nõuannet kuulda võtnud vastupidiselt: Neil on vähemalt aastane võlatagavara ja neil pole toitu.”
President Gordon B. Hinckley on õpetanud: „parim paik, kus panna kõrvale veidi toitu, on teie kodu.
Me võime alustada üsna tagasihoidlikult. Me võime alustada ühe nädala toiduvarude kogumisega ning seejärel kasvatada sellest kuu ja siis kolme kuu varud. Ma kardan, et nii paljudel on tunne, et pikemaajaline toidutagavara on neile nii kättesaadamatu, et nad ei tee mingeid pingutusi.
Alustage vähesest ja kasvatage seda tasapisi, liikudes mõistlikult seatud eesmärgi poole.”
Inspireeritud ettevalmistuse aluseks on usk Jeesusesse Kristusesse, kuulekus ja kokkuhoidlik eluviis.
Me kutsume preesterluse hoidjaid üles varuma piisavalt, et nii teie kui teie pere võiks vastu pidada elu muutlikkusele. Palun kindlustage, et teie hoole alla usaldatud valmistuksid praegu eesseisvateks mustadeks päevadeks.
Kannustage meie liikmeid panema regulaarselt oma koduste tagavarade sekka mõned tervislikud ja peamised toiduained ning veidi vett, mis on joomiskõlbulik. Nad peaksid säästma veidi raha, kasvõi mõned mündid nädalas. Selline tagasihoidlik lähenemine võimaldab neil saada endale peagi mõnekuise tagavara. Aja jooksul võivad nad kasvatada nende tagasihoidlike püüdluste asemel pikemaajalise tagavara, täiendades seda selliste hädavajalike asjadega nagu teravili, kaunvili ja teised põhitoiduained, mis hoiavad neid elus, kui neil midagi muud süüa pole.”
Kui me anname endast parima, võime me olla kindlad, et „jahu ei lõpe vakast ja õli ei vähene kruusist” (1Kn 17:14). Me tunneme rõõmu suuremast tarkusest, turvalisusest, meelerahust ja isiklikust heaolust. Me oleme valmis ja kuna me oleme valmis, siis me „ei karda” (ÕL 38:30).
(Kohandatud 2007. a kevadise üldkonverentsi samanimelisest kõnest)