Mõned aastad tagasi otsustas üks preestrite kvoorum teenimisprojekti käigus puudusesolijatele toitu koguda. Üks preestritest, Jim, oli osalemise üle põnevil ja otsustas koguda rohkem toitu kui keegi teine. Saabus aeg, mil preestrid kogunesid kogudusehoone juurde. Kõik nad läksid korraga välja ja naasesid õhtul hiljem kokkulepitud ajal. Kõigi üllatuseks oli Jimi käru tühi. Ta näis olevat päris vaikne ja mõned noored mehed viskasid tema üle nalja. Seda pealt nähes ja teades, et Jim tunneb huvi autode vastu, ütles nõustaja: „Jim, tule välja. Ma tahan, et sa heidaksid pilgu mu autole. See teeb mulle veidi muret.”
Kui nad välja läksid, küsis nõustaja, kas Jim on nördinud. Jim vastas: „Ei, mitte eriti. Kui me toitu koguma läksime, sain ma tegelikult palju. Mu käru oli täis. Kogudusehoonesse naastes astusin ma läbi ühe naise juurest, kes pole liige ja on lahutatud ning elab meie koguduse piirides. Ma koputasin uksele ja selgitasin, mida me teeme ning ta kutsus mind sisse. Ta hakkas otsima, mida mulle anda. Ta avas külmiku ja ma nägin, et seal polnud peaaegu midagi. Kapid olid tühjad. Lõpuks leidis ta ühe väikese virsikupurgi.
Ma suutsin seda vaevu uskuda. Kõik need väikesed lapsed jooksid ringi ja vajasid süüa ning tema andis selle virsikupurgi mulle. Ma võtsin selle vastu ja panin oma kärusse ning läksin tänavat mööda edasi. Ma jõudsin umbes poole kvartali kaugusele, kui tundsin, kuidas mind valdas soojustunne, ja ma teadsin, et pean sinna majja tagasi minema. Ma andsin kogu toidu talle.”
Nõustaja ütles: „Jim, ära unusta iial seda tänaõhtust tunnet, sest see ongi peamine.” Jim oli saanud tunda, mis maitse on isetul teenimisel.
2006. aasta oktoobri üldkonverentsi kõnest.