Kartus millestki ilma jääda

    Vanem D. Todd Christofferson

    Märgistatud kaart

    Mitu aastat tagasi täitsime koos vanem L. Tom Perryga ühte ülesannet New Yorgis. Seal olles külastasime ajaloolist sünagoogi Brooklynis. Rabi rääkis meile, et tema koguduse liikmete arv on vähenenud ning sünagoogi ja selle programmide, nende seas päevase kooli ülalpidamiseks polnud piisavalt raha.
    Edasise vestluse käigus märkis ta, et üldiselt olid noored täiskasvanud pühendunud oma juudi pärandile, kuid mingil põhjusel ei soovinud nad liituda ja sünagoogi pühendunud liikmeks saada. Sellele vaatamata kasutasid nad hoonet regulaarselt sotsiaalsete ürituste pidamiseks. See oli nende jaoks kohtumispaik ja perioodiliselt annetasid nad, et maksta hoone kasutamise eest, kuid vähesed soovisid liituda kogudusega, kes seal Jumalat kummardas.
    Vanem Perry ja mina arutasime rabiga, miks see nii on. Rabi märkis, et paljude nende noorte täiskasvanutega vesteldes, kellest enamik olid vallalised, tundus, et nad ei pane oma elus usule suurt rõhku. Teised lihtsalt ei soovinud pühenduda ainuüksi sellele või mõnele teisele sünagoogile. Vanem Perry mõtiskles, kas see võib olla kuulsa (või kurikuulsa) FOMO ilming – see tähendab kartust millestki ilma jääda –, nii et kui nad pühenduvad sellele, siis jäävad äkki ilma millestki muust.
    Abielu on hea näide. Valides ühe partneri, jääme ilma kõigist teistest. Issand ütleb: „Sa pead armastama oma naist kogu oma südamest ja pead hoidma tema ja mitte kellegi teise poole” (ÕL 42:22). Selle valiku lõplikkuse pärast väldivad mõned pühendumist kellelegi, kes neile väga meeldib, inimesele, keda nad armastavad ja kellega nad võiksid õnnelikult ja igavesti edeneda, muretsedes, et kuskil võib leiduda veel täiuslikum hingekaaslane, kellest nad ei sooviks ilma jääda. Mäletan üht sellist noort meest, keda tundsin aastate eest, kes hülgas imelise potentsiaalse kaaslase, kuna naisel oli liiga palju hambaplomme. Mina ütlesin talle, et ta otsib täiuslikkust, mida pole olemas, ja kas ta on mõelnud, et ta pole ise sugugi täiuslik valik!
    Võime tõdeda, et kartus millestki ilma jääda on mingis mõttes täiesti ratsionaalne tunne. Nii palju kui võimalik soovime kõik kogeda parimat ja sirutame käe parimate valikute poole elu igas valdkonnas. Kuid valiku või pühendumisega näiliselt igavesti oodata, kuna see võib tähendada millestki muust ilmajäämist, mis võib ehk parem olla, ei ole mõistuspärane. Iga valikuga kaotame teisi võimalusi: kui lähete hommikul tööle või kooli, siis ei saa te samal ajal Netflixist filmi voogesitada (või saate?); kui käite koolis ja õpite ehitusinseneriks, siis ei saa teist ajaloolast, kunstnikku, bioloogi või kedagi muud (kui te just igavesti koolis ei käi); kui reisite praegu Victoria joa juurde Aafrikas, siis ei või te samal hetkel reisida teistesse paikadesse ning teil jäävad nägemata teised kohad, mida soovite külastada; kui otsustate misjonil teenida, siis loobute selleks ajaks paljudest sotsiaalsetest tegevustest, ja nii edasi. Kuid kui te ei tee valikut ega pühendu teatud suunale, siis on teie elu päris ekslev ja jääte lõpuks ilma enamikust parimatest asjadest. Samuti peame meeles pidama, et valiku tegemisel liigselt viivitamine on samuti valik.
    Võtke aeg maha. Otsustage kindlalt oma südames, et valite Jumala. Leidke vaikne aeg, mil võite vaikses paigas põlvitada ja öelda oma Taevasele Isale Jeesuse Kristuse nimel, et kuulute Temale, et olete pühendunud kogu keha ja hingega Temale, Tema Pojale ja evangeeliumi rajale. Seejärel järgige, kuhu Ta teid juhatab nüüd ja kogu ülejäänud elu. Ärge kahelge ega hoidke ennast enam tagasi, vaid minge oma elus edasi oma eesmärki ja missiooni järgides. Surelikkus on nii lühike. Kasutage seda aega, et teie igavik oleks täis rõõmu, mitte kahetsust. Kas tunnete, kuidas Vaim ütleb teile, et see on õige? Ja astuge kindlameelselt edasi.

    (Katkend vanem D. Todd Christoffersoni pühaliku koosoleku kõnest 12. jaanuaril 2020)