Minu isiklikul rännakul Jeesuse Kristuse juurde on olnud üks tähendusrikkaid hetki see, kui president Henry B. Eyring (1) kuulajaskonda tegutsema kutsus.
Ta ütles: „Ma õnnistan teid, et iga päev, mil te palute palves näha, kus Jumala käsi tol päeval teie ellu sekkus, et te siis seda oma õnnistuseks ka näeksite, et siis seda teile ilmutataks, et te näeksite, et Ta teid juhatab ja suunab ja teie meelt ülendab, ning et Ta teid tunneb.”
Kutse „Issanda kätt teadlikult oma elus iga päev üles tähendada” resoneerus minuga.
Võtsin selle üleskutse vastu ja ostsin uue pastellsinise märkmiku, millest sai mu isiklik hinnaline ülestähendus nende hetkede tabamiseks, mil ma Issanda kätt oma elus nägin. Mul polnud aimustki, kui pöördelise tähtsusega see väike sinakas märkmik minu jätkuval Jeesuse Kristuse otsimise rännakul olema saab.
Meenutades aegu, mil olen oma elus Issanda kätt tunnistanud, meenus mulle kord, kui ma olin üheteistkümneaastane. Mul juhtus õnnetus, mistõttu ma rebestasin oma põrna. Pidin minema seetõttu haiglasse ning olema enne operatsiooni söömata ja joomata, mis tundus terve igavik. Mäletan eriti seda, et viibisin varajastel hommikutundidel suures toas ning tundsin end kaitsetu ja üksildasena. Palvetasin vaikselt abi, et oma ärevust ja ebamugavustunnet leevendada. Lühikese aja jooksul tuli õde ja pakkus mulle imemiseks marlisse mässitud jääkuubikut. Sellest saadud kergendus ja kosutus tundusid nagu luksuslik pidusöök. Kuid veel olulisem on see, et ma märkasin ja tunnistasin Issanda kätt.
Selles haiglavoodis täitus üks Lauludest pärit pühakirjasalm. Tol õhtul „Ma otsisin Jehoovat ja tema vastas mulle ning tõmbas mind välja kõigist mu hädaohtudest!”. (2) Kuigi see võib näida tühine, sai mu katse paluda ja usku rakendada vastuse. Ja ma ei tundnud vaid füüsilist leevendust, ma tundsin, et TEMA tunneb mind.
Ma ei hakka jutustama kõiki kogemusi, mida olen oma pastellsinisesse märkmikusse kandnud, kuid nende kaudu kerkib esile järjekindel muster. Kui ma palun ja usun, et ma saan, (3) ning tunnustan Teda, siis mu suhe Temaga tugevneb. Olen juhindunud sellest mustrist ja juhindun jätkuvalt kõigis oma haigustes, katsumustes, meeleheites ja valus.
2022. aasta „Sulle, noor” teema (4) selgitab seda mustrit täiuslikult. Mul ja mu naisel Ailsal oli eriline võimalus osaleda 2022. aastal „Sulle, noor” Manchester – Šotimaa konverentsil. Me nägime pealt, kuidas seesama muster etendub nii paljude osalejate elus. Üks noor naine tuli „Sulle, noor” konverentsile paljude keeruliste küsimustega ega oodanud, et neile kõigile vastatakse. Ta jutlustas pisarsilmil, et selle Kristuse-keskse sündmuse ajal said kõik ta küsimused vastuse. Ta teadis, et Jeesus tunneb teda. See noor naine kutsuti hiljuti Teda teenima Saksamaal Frankfurdi misjonil.
Apostel Peetrus kutsus meid: „Ol[ge] alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on.” (5)
Ma kutsun teid Issanda kätt oma elus üles tähendama, alates tagasiulatuvalt nii kaugelt, kui te mäletate. Märgake ja tunnustage iga päev jätkuvalt meisterravitsejat, helkjat ja koidutähte, Teda, kes on kõiges, kõige peal, kõige läbi ja kõige ümber, ning lubage Tal teile käsi sirutada. (6)
Ma armastan Teda, ma imetlen Teda, ma sõltun Temast, sest mulle meenub lugematu hulk kordi, kus mulle isiklikult kinnitati, et Ta mind tunneb ja armastab.
Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
Viited:
1. A steady, upward course – Henry B Eyring, BYU Idaho pühalik koosolek, september 2001
2. Laulud 34:5
3. Matteuse 21:22
4. Õpetussõnad 3:5–6
5. 1. Peetruse 3:15
6. Koloslastele 1:17